Kadri Liik: poliitikud ja Sotši

Kadri Liik Foto: Liis Treimann

Välispoliitika asjatundja Kadri Liigi arvates pole erilist põhjust kritiseerida seda, et Andrus Ansip Sotši sõidab, suusatamist vaatab ja kohtub – peaministrina – kõigiga, kellega vajalikuks peab. Ainus asi, mis tõsiselt häirib, on osalemine avatseremoonial.

Hakatuseks natuke taustinfo­t. Nimelt: erinevalt paljudest mu sõpradest mina tegelikult ei ole liitunud Eestis kõlava kategoorilise kriitikakooriga Reformierakonna ja peaminister Ansipi aadressil. Seda põhjustel, mis on tõenäoliselt üsna subjektiivsed ja tulenevad mu töö eripära.

Midagi pole teha – välismaal elades, välispoliitikaga tegeledes ning palju teiste riikide valitsustega suheldes on võimatu mitte märgata asju, mis Eestis on paremini kui mujal. Eestis tõesti ongi rohkem tõsidust, rohkem strateegilisust, rohkem loovat teha tahtmist, vähem valelikkust, vähem varastamist ja vähem mõttelagedat edevust kui väga paljudes teistes kohtades – ja teiste all ei pea ma silmas mitte mingit Kolmandat Maailma, vaid mitmeid meie partnereid Euroopa Liidus.

See ei tähenda, et Eesti poliitika kriitikutel ei oleks õigus. Mõistagi on Eestis halbu tendentse, mis süvenedes kõik loetletu ohtu seavad. Selliste asjade vastu tulebki võidelda kohe, kui need ilmnevad, sest hiljem võib olla hilja või igatahes palju raskem. Ja meil peavadki olema oma riigile kõrged nõudmised. Pole tarvis leppida sellega, et on «paremini kui teistel», isegi kui on. Vaja on, et oleks nii, kuidas me ise tahame. Nii et kriitika on omal kohal, lihtsalt mina juhtumisi puutun rohkem kokku asjadega, mis meil on hästi, kui nendega, mis halvasti. (Ma loodan, et see antakse mulle andeks…)

Samuti olen ma aastate vältel õppinud lugu pidama peaminister Ansipist. Möönan, et tõenäoliselt samuti sügavalt subjektiivses kontekstis, isikliku kogemuse baasil. Kui ma veel Eestis Lennart Meri konverentse korraldasin, oli mul temast väga palju abi. Ning selle abi eest ei küsinud Ansip vastu mitte midagi – ei isiklikku säramisvõimalust konverentsitribüünil, ei kellegi töölevõtmist ega vallandamist, ei mingit parteilist tulu, ei muul moel väljendatud ülevoolavat tänu. Ta aitas meid rahulikul, vaiksel ja loomulikul viisil, sest sai aru, et Meri konverents on Eestile kasulik. Selline käitumine on normaalne, aga mitte tavaline. Isegi Eestis. Ma hindan seda väga.

Aga nüüd siis see Sotši. Ma olen alati natuke segaduses, kui mult küsitakse, kas riigijuhid peaksid olümpiat boikoteerima. Miks peab minemata jätmise samastama boikotiga? Kust ja millal on tulnud arusaam, et riigijuhi ameti sisse kuulub olümpiamängudel käimine? Minu meelest ei ole see riigijuhi aja hea kasutus. Kas neid kõiki huvitab sport? Ei usu, vähemalt talisport kohe kindlasti mitte. Kas pompoosne avatseremoonia on nende arusaam heast puhkusest? Ka ei usu. Pingega töötav ning palju suhtlev inimene eelistab puhkusena tavaliselt midagi rahulikumat. Olümpia on hea koht teiste riigijuhtidega kokkusaamiseks? Siin ehk on tera tõtt, kuigi ka kohtumisteks on vähem kärarikkad kogunemised tõenäoliselt mugavamad…

Nii ehk teisiti, selle loogika järgi on Ansip tegelikult üks väheseid riigijuhte, kellel Sotši ka päriselt asja võiks olla. Me kõik teame tema suhet suusatamisega. Temast ma täitsa usun, et ta tahab seda raja ääres vaadata.

Samas, jutt eraisikuna minemisest kõlas algusest peale imelikuna ja on hea, et sellest loobuti. Maailmas on palju kohti, kus peaminister privaatselt puhkust saaks veeta, aga naaberriigis – ning iseäranis Venemaal – toimuvad olümpiamängud nende hulka ei kuulu. Kui kusagil Salt Lak­e Citys saaks Eesti tipp-poliitik tõesti suhteliselt anonüümsena publikusse kaduda, siis näiteks Soomes, Rootsis ja Lätis oleks see juba komplitseeritud.

Kui Halonen, Bildt või Dombrovskis meil laulupeol käivad, siis meie ju ka võtame nad kinni ja paneme presidendi kõrvale esimesse ritta istuma, mitte ei lase neil Ernesaksa kuju kõrval mõnusalt piknikku pidada – isegi kui neil on parajasti puhkus. Venemaa on aga veel erijuhtum. Sealne pika ajaloolise traditsiooniga nomenklatuur-autoritaarne kultuur ning üleüldine madal egalitaarsustase tähendavad, et eravisiit jääb peaministri jaoks lootusetuks ettevõtmiseks, vähemalt kui sihtkohaks on olümpiamängud. Loomulikult istub Ansip VIP-tribüünil, loomulikult sõidutavad korraldajad teda ringi ja tõenäoliselt kuulavad igaks juhuks pealt ka tema telefoni. Tal pole siin valikut, mõttetu on selle kallal isegi norida.

Pealegi, tegelikult jääb peaminister peaministriks ka puhkuse ajal ja ma arvan, et pole tarvis seda häbeneda. Kui näiteks peaminister Medvedev sooviks Ansipiga Sotšis kohtuda, kas me siis ütleksime puhkusele viidates ära? Nagu Venemaa peaminister Mihhail Fradkov, kes 2004. aastal Eestit külastades Juhan Partsiga kohtumise asemel kalale läks. See ei olnud eriti viisakas. Ei oleks hea mõte temast eeskuju võtta.

Seega, minu poolest võib Ansip Sotši sõita, suusatamist vaadata ja kohtuda – peaministrina – kõigiga, kellega vajalikuks peab. Ning kohe kindlasti võiks ta kohtuda Sotši kandi eestlastega, samuti Abhaasia omadega, kui viimased peaks üle piiri pääsema, ja käia Tammsaare muuseumis. Ainus asi, mis mind selle kõige juures tõsiselt häirib, on avatseremoonia.

Midagi ei ole parata, Sotši olümpiaradadel saavad kokku pea kõik need asjad, mis on Venemaal valesti. Korruptsioon – Sotši olümpia maksab ligi 50 miljardit USA dollarit, rohkem kui mistahes varasemad mängud (Pekingil kulus 2008. aastal 40 miljardit), ning suur osa sellest rahast on lihtsalt varastatud, Putiniga seotud ärimeeste erakontodele liikunud. Pealtkuulamismeetmed: Venemaa vastuluure on täiustanud oma telefonside ja interneti jälgimise süsteemi Sorm viisil, mis võimaldab Sotšis jälgida kõiki telefonikõnesid, meilivahetusi ja internetilehitsusi. Võidakse ehk väita, et terrorismioht muudab selle vajalikuks. Samas, terrorismioht ise on Putini Kaukaasia-poliitika otsene tagajärg. Ning mitte ainult Putini. Sotšis ilmutavad end ka Tsaari-Venemaa ja Stalini rahvuspoliitika mürgised viljad – olgu tegu siis tšerkessidega, kes meenutavad, kuis nad küüditati oma Sotši kodudest 19. sajandi keskel, või Abhaasiaga, kus Stalini tõmmatud piirid praegugi suhteid ja elusid pingestavad.

Kodu on kaotanud ka mitmed tänapäeva sotšilased, kelle majad olümpiaehitustele jalgu jäid. Loodushoiust on saanud katastroof. Kohalikud aktivistid, kes neil teemadel sõna võtnud, on kas olnud sunnitud põgenema (Suren Gazarjan näiteks sai varjupaiga Eestis) või pandud, nagu Igor Hartšenko, olümpiamängude ajaks lihtsalt 15 päevaks trellide taha (formaalseks põhjuseks tänaval vandumine).

Ma ei hakka siinkohal isegi rääkima laiemast poliitilisest taustast: Venemaa taas tugevnenud survest naaberriikidele ning agressiivsest vastasseisust viimaste euroopaliku arengu püüetele; seadustest, mis valitsusvälise sektori elu põrguks muudavad; samasoolistest paaridest, kes emigreeruvad, kartes kaotada oma lapsi; vohavast groteskselt läänevastasest meediast, mille kõrval nõukogude propaganda jääb haledaks varjuks; sõltumatust telekanalist Dožd, mida just neil päevil intensiivselt välja suretatakse, kuna nad julgesid – analoogselt, muide, Ansipi ja eestlastega – esitada kriitilisi küsimusi Venemaa ametliku riigitruu ajaloonägemuse kohta.

Õiglaselt või mitte, aga olümpia avatseremoonial istumist tõlgendatakse kui kõige selle vastuvõetavaks tunnistamist. Fotosid VIP-tribüünist avaldatakse eelolevate aastate vältel – vähemalt lääne meedias – üsna iroonilis-mõrus kontekstis. Neil fotodel Eesti valitsusjuhi nägu näha on … häiriv.

On tõsi, et Eesti ei saa Venemaa käitumises palju muuta. On tõsi, et me peame püüdma praktilisel tasandil suhelda selle Venemaaga, mis meile on antud, mitte sellega, mida me ideaalis enda kõrvale tahaks. Ning jõuetult kuri kriitika Moskva aadressil asju suure tõenäosusega paremaks ei tee. Aga ikkagi, vaikne distantseerumine Putini show’st olnuks väärikas võimalus, mis sai kahjuks käest lastud.

Sest nüüd on ilmselgelt juba hilja. Lubada minna ja siis ümber mõelda on hullem kui kohe alguses ära öelda. See oleks juba aktiivne solvang. Nii et kui Ansip peaks nüüd millegipärast ava­tseremoonia asjus ikkagi meelt muutma, tuleks tal ilmselt kohe päriselt haigeks jääda. Või lennukiga lumme kinni. Või poolvalmis hotellituppa luku taha. Mida kõike muidugi annaks veel korraldada...

Kadri Liik töötab vanemteadurina Euroopa Välissuhete Nõukogus (vt lisa: ecfr.eu).