Millest mõtleb laps, kes astub laetud relvaga koolimajja, kus viibivad tema klassikaaslased ja õpetajad? See on küsimus, mis vaevas ilmselt paljusid venelasi esmaspäeval pärast seda, kui 10. klassi õpilane tappis Moskva keskkoolis geograafiaõpetaja ja politseiniku. See küsimus tekkis paljudel inimestel USAs, kus möödunud kuul leidis aset 11 koolitulistamist (nendest neli ülikoolides), milles hukkus kaks ja sai viga 14 inimest.
Koolitulistamised muudab eriti hirmuäratavaks kaks asjaolu. Esiteks leiab tapatöö aset hoones või territooriumil, kus asuvad lapsed, ning teiseks on rünnakud ettearvamatud. Hoolimata paljudest uurimustest, pole suudetud luua koolitulistaja tüüpkirjeldust. Mõned väidavad, et tegu on vaimuhaigega, teised süüdistavad lapse vanemaid, kolmandad vägivaldseid filme ja arvutimänge.
Üks põhjalikumaid uuringuid, mille viis läbi USA salateenistus, hoiatab just uskumuse eest, et on olemas kindlat tüüpi lapsed, kes relvaga kooli tulevad. Uuringus rõhutatakse, et tulistajad on vägagi erinevad, kuid kaks faktorit peavad peaaegu kõigi puhul paika. Kui mõni erand välja arvata, on reeglina koolitulistajaks poisid ning üheksal juhul kümnest on nad ka kiusamise ohvrid.
Kiusatud poiss, kes sammub, relv käes, kooli, mõtleb kõige tõenäolisemalt kättemaksust. Ühe versiooni järgi oli Moskva koolitulistaja oma geograafiaõpetaja peale vihane ning läks teda tapma. Selle käigus lasi ta maha ka ühe politseiniku. Detsembri keskel USAs Colorado osariigis läks samuti üks keskkooliõpilane kooli, et oma õpetajalt elu võtta. Õpetajani ta ei jõudnud, kuid tappis teda takistada üritanud tüdruku ja hiljem enda. Oktoobris avas Nevada osariigi põhikoolis 12-aastane poiss tule kaasõpilaste pihta. Ta tappis teda takistada üritanud õpetaja ning võttis hiljem endalt elu.
Nad kõik läksid kooli, silme ees kindel sihtmärk, ning võtsid elu nende plaani takistada üritanud inimestelt. Kõik koolitulistajad ei käitu nii, kuid statistika viitab sellele, et taoliste rünnakute puhul on tavaliselt kõige rohkem kannatanuid.
Koolitulistamised on kohutavad sündmused. Pärast rünnakut otsitakse alati peale tulistaja veel süüdlasi, kelle poole näpuga näidata, ning imestatakse, kuidas keegi seda ette ei näinud. Samas on juhtumite analüüsid sageli näidanud, et lapse vanemad ja õpetajad ei oska hoiatavaid märke näha, kuid ründaja klassikaaslased ja sõbrad räägivad hiljem ähvardustest, mida noor kurjategija enne tapatööd tegi. See info tavaliselt aga täiskasvanuteni ei jõua ning potentsiaalne tulistaja ei saa abi, mida ta tegelikult vajanud oleks.