/nginx/o/2014/02/05/2798476t1h946a.jpg)
Atašee politseikoostöö ning terrorismivastase võitluse valdkonnas Eesti Alalises Esinduses Euroopa Liidu juures Uku Särekanno kirjutab Postimehe arvamusportaalis narkootikumide legaliseerimise teemal, et Eesti võib ju oma väiksuse tõttu olla suurepärane katselabor mitmes valdkonnas, ent rahvatervise vallas on jama selles, et katsejänestega on kitsas.
Leebemate narkootikumide legaliseerimine on kujunemas huvitavaks trendiks, mida viimased muudatused USA osariikide praktikas ilmekalt illustreerivad. Küsimus on selles, et kas ka meil on sellest midagi õppida? Rumal oleks väita, et ei ole, ent sama küündimatu oleks Eestil tormata ummisjalu USA, Hollandi või Uruguay lahendusi järgima.
Legaliseerimise pooldajad rõhutavad, et laekub rohkem makse, pätid on kontrolli all ning väheneb sisejulgeoleku asutuste ressursikulu. Ja kõige selle taustal räägitakse sellest, et karistustel põhinev lähenemine ei ole toonud piisavaid tulemusi. Vastased leiavad, et kanepil on negatiivsed mõjud tervisele ning ühiskonnale laiemalt, see avab ukse teistele uimastitele ning legaliseerimine üksnes soosib kuritegevust.
Ka teadlaste väited on üsna vastandlikud ning tihtipeale maailmavaatelised. Varieeruvad hinnangud selles osas kuivõrd ohtlik on kanep tervisele, eriti vaimsele tervisele. Mõned väidavad, et kanepi legaliseerimine on aidanud vähendada alkoholi tarbimist. Teised väidavad vastu, et ega ikka ole. Kanepit peetaks nö gateway drugiks ehk uimastiks, millelt liigutakse edasi juba heroiinile ja kokaiinile. USA näidete puhul nenditakse, et legaliseerimisega on kaasnenud suurem tarvitajate arv ning seda eriti laste hulgas. Ühtlasi viitavad analüüsid, et igal kuuendal lapsel kujuneb kanepi kasutamisest sõltuvus.
Olgu kuidas on, ent keegi ei ole tänasel päeval suutnud adekvaatselt hinnata, millised negatiivsed mõjud ja kulud kaasnevad legaliseerimisega ühiskonnale tervikuna. Ei tasu unustada, et tegemist on väga pikaajaliste protsessidega, mille tulemusi ei saa me hinnata kohe päev peale poliitika muutmist. Seda, mida üks või teine otsus tähendab rahvatervise vaatenurgast tuleb vaadata aastakümnete perspektiivis ning arvestades konkreetse ühiskonna eripärasid. Sealjuures mängivad rolli mitmed sotsioloogilised faktorid, nagu isikute impulsiivsus, riskikäitumine ning mõnuainete tarbimise kultuur.
Kas Eesti peaks katsetama kanepi legaliseerimisega?
Eestit on turustatud maailmas kui head väikest katselaborit, kus erinevaid reforme ja uuendusi on võimalik kiirelt järele proovida. Käibetõeks on see kujunenud IKT-lahenduste, avaliku halduse ning mitmete muude valdkondade puhul. On siiski valdkondi, kus see katsetamine just väga mõistuspärane ei näi. Üheks selliseks rahvatervis. Vähem kui 1,3 miljoni elanikuga riigis on meist igaüks arvel, igaüks oluline ning vajalik. Taga targemaks, Eesti inimesed paistavad silma halbade tervisenäitajate ning väga kõrge riskikäitumisega.
Eestlased on Euroopa statistikas esirinnas oma impulsiivsuse poolest. Meil on komme virutada, vajutada ning lahutada pikemalt mõtlemata. Narkostatistika puhul on meie näitajad nii kurvad, et me paigutume ühte kasti pigem Venemaa ja Ukraina kui ülejäänud Euroopaga. Meie alkoholitarbimise viis ja kultuur ei erine palju meie idanaabritest. Me tarbime palju, tarbime kanget ega pane pahaks kui mõnikord minnakse üle piiri. Väga suur osa Eestis toimunud õnnetustest, mõrvadest, peksmistest on otseselt seotud purjus peaga. Seega meil võib ju olla suurepärane katselabor, ent jama on selles, et -jänestega on kitsas.
Narkopoliitika leevendamine ei näi kõige selle taustal just kõige loogilisem valik. Ei välista, et legaliseerimine võib osutuda ühel heal päeval sobivaks teeks, ent see hetk ei ole kindlasti täna. Positiivset tõendusmaterjali napib ning parem, kui inimkatseid viidaks läbi mujal. Jääb ka lootus, et 10-15 aasta pärast oleme me ise mõnevõrra küpsemad ning mõnuainete ületarbimine ei ole sedavõrd keskseks kultuuri osaks nagu täna.
Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika
Samas muudatusi on vaja, sest senisel viisil jätkamine ei näi kõige paremaid tulemusi andvat. Eestis on narkoprobleem tekkinud peale taasiseseisvumist ning selle lahendamine on valdavalt keskendunud tagajärgedele. Probleem on aga märksa laiem kui üksnes politseitöö ning eeldab meetmete võtmist mujal, alates suhtumise kujundamisest ning lõpetades kahjude maandamisega.
Tihtipeale kiputakse narkoprobleeme ülimalt lihtsakujuliselt visandama – las rohumehed popsivad ning süstlamehed surevad. Häda on paraku selles, et meil on neid inimesi vaja täisväärtuslikena ning kurikaelte äri ei jää kunagi seisma. Üks kadunud klient asendatakse peatselt uuega ning kogu kaasnev kahju ühiskonnale üksnes kasvab. See on ka üks põhjuseid, miks tuleb töötada selle nimel, et huvi meelemürkide vastu oleks minimaalne ning tegeleda kahjude maandamisega nende puhul, kes on juba lootusetult kaugele läinud.
Siinkohal on igati kiiduväärt, et siseministeeriumi ohjatav valitsuse uimastiennetuse komisjon on välja töötanud valge raamatu «Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika». Möödunud nädalal valitsuse poolt heaks kiidetud dokument kujuneb eelseisvatel aastatel üheks oluliseks nurgakiviks tulevastele tegevustele narkovastases võitluses. Paber puudutab kokkuvõtlikult kõike olulisemat narkoprobleemi lahendamisel – ennetust, narkootikumide pakkumise ja nendega seotud kahjude vähendamist.
Eks iga dokument osutu kasulikuks üksnes siis, kui selles toodud ideed leiavad toetust, nende elluviimiseks leitakse vahendid ning vastutajad. Ent esimene samm on täna tehtud ning usun, et see paber väärib kõikide narkoteemadel debateerijate tähelepanu.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
/nginx/o/2016/06/06/5481975t1hd468.jpg)