Juhtkiri: kes hoiab jalga piduril?

Foto: Urmas Nemvalts

Eesti rahval on hulk vanasõnu, mis räägivad sellest, et tervis on inimese kalleim vara, mida raha eest osta ei saa. Veidi teise nurga alt lähenedes võib öelda, et kui me ei investeeri oma tervisesüsteemi – ravivõimalustesse, taastusravisse, uuringutesse, meditsiiniharidusse jne –, siis pole ka põhjust loota, et meie tervise eest õnnestuks kanda hoolt parimal ja tänapäevaseimal moel.

Riigikontrolli vastne e-tervise audit peaks avaldama survet, et takerdunud asju viidaks edasi nii lisaraha kui ka vajalike otsustega. Poolikuks jäänud e-lahendus on hullem kui poolik maja, viimast saab vähemasti konserveerida. Infotehnoloogias seevastu varitseb risk, et tehtud töö tuleb ühel halval päeval täielikult korstnasse kirjutada. Ja sel juhul peab rääkima juba otsesõnu raiskamisest.

Korralikult toimiv e-tervis tõotab mitmekülgset kasu. Kodanikule tähendaks see hõlpsamat pääsu arsti juurde ja kvaliteetsemat ravi, toimugu protseduurid, kus tahes. Üldisemalt aga süsteemi lihtsustumist, suuremat läbipaistvust ja seeläbi märkimisväärset kokkuhoidu. Aastail 2011–2012 Euroopa Liidu e-tervise töörühma juhtinud president Toomas Hendrik Ilves ütles hiljuti Davosi majandusfoorumil, et e-tervise lahenduste ulatuslikum kasutuselevõtt aitab säästa miljardeid eurosid. Säästmine on tõepoolest hädavajalik, sest elanikkonna vananemine nõuab tervishoidu järjest enam raha.

Eestlased on e-teenustega harjunud ning uut selles vallas võetakse võrdlemisi hästi omaks. Digiretsept tekitas esiti suuri probleeme, kuid muutus kiiresti valdavaks. Samas ei ole e-tervise keskne osa ehk digilugu ega ka digiregistratuur edasi liikunud nii, nagu loodeti. Miks?

E-tervise arengutõrked paljastavad kogu tervishoiusüsteemi kitsaskohti ja eri põhjustel aastast aastasse vastuseta jäänud küsimusi. Esiteks asjaolu, et avalikku raha kasutavad, ent eraõigusel põhinevad haiglad tegutsevad turul võistlejatena. Teisalt on lõputult räägitud haiglavõrgu optimaalsusest. Seega leidub küllaga inimesi ja huvirühmi, kelle isiklikes majanduslikes või poliitilistes huvides on piltlikult öeldes jalga e-tervise arengu piduril hoida.

Eesti juhid ja välisesindused on püüdnud siduda meie e-teenuseid riigi kuvandiga, kohati päris edukalt. Seepärast lasub poliitikuil ja ametnikel, kes e-riigi teemadega tegelevad, suur vastutus. Kui suhtuda riigikontrolli tähelepanekutesse üleolevalt ja ennastõigustavalt, ootavad ees vältimatud tagasilöögid. Kui oleme väikeriigina suutnud olla mingis valdkonnas esirinnas ja üks eestkõnelejaid, peaksime igal juhul üritama seda kohta hoida.