Uwe Gnadenteich: kilekotimaks, riiklik saamatus

Uwe Gnadenteich. Foto: Mihkel Maripuu

Iga päev tabatakse Eesti teedel mitukümmend roolijoodikut, mõni kahjuks alles siis, kui ta on juba põhjustanud liiklusõnnetuse. Ometi ei tule kellelgi pähe hakata seetõttu kõiki autokasutajaid kui potentsiaalseid suure ohu allikaid maksustama. Kilekottidega on millegipärast teine lugu – neid tahetakse maksu alla panna. Kasutad, järelikult saastad keskkonda ja hävitad linde! Nii et maksa ja ära seleta!

Kasutan iga päev üsna mitut kilekotti, aga ma pole nõus nende eest mingit lisamaksu maksma. Esiteks kasutan kilekotte siis, kui neid on tõepoolest vaja. Teiseks kasutan ühte kotti tavaliselt mitu korda. Ja kolmandaks maksan ma jäätmekäitlusfirmale raha selle eest, et kõik minu olmejäätmed, kaasa arvatud kilekotid, mille sisse on pandud muud jäätmed, saaksid korralikult käideldud. Võib-olla peaksin RagnSellsilt aru pärima, miks nad lasevad minu tekitatud jäätmetel merre linde mürgitama sattuda. Siiski vist mitte, sest olen kindel, et firma veab kogu mu olmeprügi sinna, kuhu lubatud, ja toimib sellega nii, nagu igasugustes lepingutes ette nähtud. Aga mille eest ma siis sel juhul veel juurde maksma peaksin?

Supermarketist pole lihtne kilekotivabalt välja pääseda. Puu- ja juurviljade ostmisel koju siginevad läbipaistvad kilekotid kasutan hiljem ära koertega jalutades, pannes nad lõpuks jällegi mõnda prügikasti. Ökohullud ei pea ilmselt otse töölt poodi minema. On küll kena ja liigutav ette kujutada isikliku kasetohust karbiga lahtise kohupiima ostmist, aga suuremal osal inimestest pole selleks ilmselt ei aega, võimalust ega tahtmistki.

Hoopis teine lugu on aga kaubanduskeskustes. Kui kassapidaja pakib pappkarbis hambapastatuubi kilekotti, on see ikka liiast. Kord jälgisin järjekorras seistes, kuidas üks müüjaõpilane järjekindlalt kõigi klientide kaupu kottidesse üritas toppida. Kui neli minu ees seisnud ostjat olid sellest keeldunud, üritas ta sedasama minu piimapakkidega. Vastuseks küsimusele, miks ta nii teeb, kui on näha, et keegi seda ei soovi, selgitas tütarlaps, et nii olevat kästud teha. Selleks, et ostjad oma kaupadega kassalinti ära ei määriks. Vaat selle koha peal võiks küll kedagi maksustada.

Teine kahtlase väärtusega koht kilekotimajanduses on niinimetatud biolagunevad kilekotid. Tallinna Linnaleht laskis paari aasta eest TTÜ spetsialistidel uurida, kui hästi need siis lagunevad. Uuringu tulemused jäid kahjuks laiema tähelepanuta, aga selgus, et biolagunevad kotid lagunevad küll inimese käes, kuid mitte looduses. See tähendab, nad ei lagune piisavalt, et loomadele-lindudele ohutud olla. Ka selle asjaga võiks midagi ette võtta.

Kergekäeline ja mõtlematu kilekotimaksu kehtestamine näitaks järjekordselt riiklikku saamatust. Seda enam, et keskkonnaministeerium on isegi tõdenud, et päris mitmes Euroopa riigis pole see maks soovitud tulemusi andnud.