Peeter Päll

FOTO: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Hiljaaegu levis uudis, et ingliskeelses maailmas sai aasta sõnaks selfie (endast klõpsatud foto). Eestikeelse maailma aasta sõnaks 2013 võiks kuulutada vabakonna.

Sõnal on raske sabast kinni saada, sest niipea, kui ta teele saata, hakkab ta oma elu elama. Praegu on põnev jälgida seda, milliseks siis vabakonna tähendus tegelikult kujuneb. Kaks sõna, mis seda kõige rohkem mõjutavad, on ühiskond ja erakond. Üks on üldmõiste (ühiskond ei ole meil mitmuses, kui me just eri tüüpi ühiskondadest ei räägi), teine on aga loendatav mõiste (erakondi on palju). Kui kirjutatakse vabakonnast (ainsuses), siis peab kirjutaja silmas analoogiat ühiskonnaga, kui aga mainitakse vabakondi (mitmuses), siis ilmselt kujutletakse neid erakondade sarnasena.

Meenutatagu siinkohal, et vaba­kond oli sisuliselt varukandidaat mõistele, mida oli seni tavaks nimetada kolmandaks sektoriks. Võidusõnaks kuulutati 2010. aasta detsembris presidendi eestvedamisel korraldatud sõnausel vabasektor, millele lisati vabakond klausliga «vabamas keelepruugis». Vabakonna toetuseks toodi esile analoogia sõnaga ühiskond.

Vabakond koosneb vabaühendustest – viimase sõna leidis eurosõnade võistlus 2002. aastal.

Vabakonna sõna jäi alguses suhteliselt tähelepanuta, ent presidendile hakkas ilmselt meeldima, sest ta kasutas seda aprillis 2011 Jaan Tõnissoni Instituudi juubelikonverentsil, kust vabakond jõudis Postimehe pealkirja. Kulus veel natuke aega ja järsku selgus 2012. aasta lõpupoole ACTA ja muuga seoses, et meil kõigil on seda sõna väga vaja. Novembris 2012 teatasid ajalehed, et president kohtub «vabakonna esindajatega» – «esindajad» andis tunnistust sellest, et vabakond jõudis vabamast keelepruugist ametlikku, sest just esindajatega ametiisikud kohtuvadki. 2013. aasta oli vabakonna tähelennu aasta, leiame selle ka uuest õigekeelsussõnaraamatust.

Kui taristu kohta on võetud sõna nii poolt kui ka vastu, siis vabakonna kohta seda märgata ei ole, peale ehk Mihkel Muti, kes leidis, et sõna tekitab segadust – küllap õigusega. Ilmselt sõna meeldib. Koguni nii palju, et leidub soovi sõna positiivsust ära kasutada, nimelt märkab sarnasust kavandatava Eesti Vabaerakonna nimes. Ühtse Eesti nimele pani käe ette NO99 teater, kuidas aga võiks meeldida vabakonnale seos vabaerakonnaga? Seni on ehk õnnestunud vabakonna tähendust teadlikus keelekasutuses siduda ühiskonnaga, ent vabakond ja vabaerakond kõrvuti ähvardavad need jõupingutused nullida. Kuidas me siiski teada saame, mida soovib vabakond? See tähendab meie ise?