Ansambel 3+2 Valgevenest esitamas Eurovisioonil lugu «Butterflies» (Liblikad).

FOTO: Reuters/ScanPix

Eurovisiooni päristegelased asuvad varjuteatri sirmi taga, aga plastpärlivanikute ja maitsetu muusika varjus lõikavad kasu diktaatorrežiimid, kirjutab kolumnist Martin Kala.
 

Me oleme kui liblikad, lennates päikese poole. Päike ei lase iial vaadata sissepoole. Ma usun, et ta paneb avanema, küll aga õigel hetkel – sa vaid looda südamest, et see hakkab juhtuma.

Selline on mu vabatõlge Valgevene selleaastasest etteastest Eurovisioonil, mis oli tingimata meeldejäävaim esinemine. Laulu «Butterflies» esitasid Valgevene vokaalansambli 3+2 naisliikmed, kes särasid sätendavais õhtukleitides, mille küljes avanesid teise refrääni ajal veelgi uhkemad liblikatiivad.

Mesimagus ja vägisi värsivormi surutud tekst kõlas esmalt mõttetühjalt, ent pani ka mõtlema meie mägra- ja kährikulauludele ajast, kui laulusõnadesse sõnumeid peideti.

Kahtlemata on see siiski pelk kokkulangevus. Ilmselt valis laulu president Aleksandr Lukašenka isiklikult, kuna riigi visuaalne väljanäitamine nii sisse- kui väljapoole on viimaseid allesjäänud vahendeid, mida ta saab propagandana kasutada. Sel põhjusel vahetas ta välja nende korraldusmeeskonna ja üks laulu esitajatest on lausa Lukašenka isikliku presidendiorkestri esitrubaduur!

Aga kujutagem ette, kui järgmine lauluvõistlus toimuks mõnes Lääne-Euroopa riigis – näiteks Belgias –, kus on keelatud kogu keha ja nägu katvad islamiloorid ning Saksamaalt on sõitnud šõud tegema sealse türgi kogukonna esindajana alaealine moslemitüdruk, ise üleni burkasse mähitud, nii et ninaotsagi pole näha.

Ilmselt ei eemaldataks teda lavalaudadelt, mis sest, et riigis kehtib range seadus. Kuniks pole tegu päris siivsusetusega, mille tõttu on lauluvõistluselt mitmel korral riike karistuseks eemaldatud, ei saaks burkakandjat riidevaliku tõttu kõrvaldada. Tegu on ju artisti nägemuse ja kunstilise lahendusega – mida kõike me silmad juba eurolaulul näinud poleks!

Ent millise sõnumi saadaks see maailmale? Euroopas on suurustlevad usumärgid mitmel pool keelatud, sest religioon on inimese eraasi ja teisi ei tohiks oma rõivastusega mõjutada.

Kuid mis peamine, siin ei aktsepteerita ühe sugupoole võimu teise üle, ei usulistel ega muudel eesmärkidel ei lubata ligimesi rõhuda, perekonnasuhted ei eelda ühe ülevõimu teise üle, lapsi ei ahistata jne – kõike seda ju burkad eurooplaste silmis mõnes mõttes kujutavad ja sellesisulisi vaidlusi alalõpmata tekitavad.

Aga siis saabub seesamune rõhumise sümbol ja lööb lõbusalt tralli otse miljonite pilgu all, sisse piiratud eurolipukeste lainemeres kepslevatest kriitvalgeis pükstes noorsandidest ning kaetud europillerkaari kassikullasäraga.

See ei jätaks head järelmaiku ja saadaks vale sõnumi siinsetest eluväärtustest, kuid võtaks välismaa rõhutud loorikandjatelt lootusesädeme, et kuskil mujal maailmas nende õigusi siiski aktsepteeritakse.

Sest olgugi, et Euroopa Liidul pole eurolauluga mingit pistmist, ning isegi kui seda jama ei jõua ära kiruda, on Eurovisioon siiski iga-aastane üleeuroopalik üritus, mis toob väidetavalt miljonid eurooplased teleri ette. Teiseks, ELi on sageli võrreldud tuhmuva lauluvõistlusega, sest kardetakse, et sinna, kuhu kord lendab lõõritades eurolaul, jõuab peatselt järele ka euroliit.

Sellele pani mõtlema Valgevene osalemine (ja poolfinaalist edasipääs) Oslos, sätendavad liblikatiivad väljendamas kultuuri võidukäiku poliitika ees. (Mullu korrutati üle, et Eurovisioon pole kindlasti poliitiline ja Gruusia laul eemaldati riikidevahelistele suhetele viitavate laulusõnade tõttu võistluselt.)

Valgevene ja Euroopa Liidu suhted on enam kui keerulised: seal toimuvad ebademokraatlikud valimised ja pole meediavabadust, opositsiooni kiusatakse taga ja hoolimata ülemöödunud suvel aset leidnud poliitvangide vabastamisest, istub endiselt palju süütuid mehi-naisi trellide taga. Ja ega seal kõigest saagi vabalt rääkida, muidu lendad õkva vangi.

Valgevene on pärast Serbia demokraatlikku vabanemist 2000. aastal endiselt Euroopa viimane diktatuur ning maailma üks repressiivsemaid riike.

2008. aastal seadis EL Valgevenega suhete parandamise eeltingimuseks parlamendivalimiste demokraatlikuma korraldamise ja meie välisministrid otsustasid hoolimata OSCE hävitavast hinnangust valimistele kaotada viisakeelu enamikule Valgevene juhtfiguuridele ja asuda suhteid parandama.

2009. sügisel otsustasid ELi välisministrid viisakeelu rakendamata jätta 2010. aasta oktoobrini. Kuigi otsus pole igavene ja ELi välisministrid võivad otsustada keeldu iga kell taas rakendada, mis peaks panema Valgevenet astuma järgmisi samme üleminekul tegelikule demokraatiale, pole poliitilised reformid Euroopa viimases diktatuuririigis küllaldaselt edenenud.

Üldiselt polegi Valgevenes mitte midagi muutunud, Lukašenka on diktaator ja jätkab endale meelepärast poliitika ajamist – ta ei näe põhjust, miks mitte «kandideerida» ka neljandaks presidendi ametiajaks 2011. aasta valimistel.

Kindlasti ei paku mainitud sanktsioonid kunagi terviklikke lahendusi ja viisakeeld ei morjenda Minski juhtoinaid, kuid tulemus võib olla oluline rahva jaoks. Taksoga Taškenti sõites tekkis mul kord taksojuhiga usaldussuhe. Mäletan, et rääkisime Euroopa Liidu poolt Usbeki valitsusjuhtidele seatud sanktsioonidest.

Oma üllatuseks oli mees piirangute üle rõõmus... ja lausa tänulik. Me olime Brüsselis arutlenud kaua sanktsioonide üle, kuna pelgasime, et need võivad osutuda rõhuvaks rahvale, kes polnud milleski süüdi.

Taksojuht aga selgitas mulle, et leebetel, suurema praktilise tähenduseta sanktsioonidel on kohalike jaoks siiski suur sümboolne väärtus.

Ja lõppude lõpuks meeldivad glamuursed peod ja üritused diktaatoreile selleks, et näidata, kui hästi riigil läheb. Peamiselt on see suunatud sissepoole: nähku nüüd oma rahvas, kuidas nende esindajaid välismaal kõrgelt kiidetakse ja hinnatakse – ja pidagu suu!

Islam Karimov, kes on Usbekistani hirmuvalitsenud alates 1990. aastate algusest, lõi tantsu suurejoonelisel tantsupeol, mis korraldati kesk­aasialiku rahvuspüha navruz’i puhuks. Riik oli tegelikult (ja on siiani) kaoses, sest 2005. aastal oli Fergana orus toimunud verevalamine, mille tulemusena sai sealsete võimude käe läbi surma rohkem kui 700 tsiviilelanikku.

Riigipea tantsutuure ilmestasid aga tuhanded kuldhambuni relvastatud naerusuud ja mind lõi päris pahviks, kuidas kedagi ei huvitanud, mis toimus väljakul või milline oli olukord riigis, silmad olid ainiti suunatud rahvajuhile.

Seega pole kahtlust, milline on seekordse Eurovisiooni panus Valgevene poliitilistele arengutele. Ühtlasi ei pea me kahtlema, kes jääb Minski poliitika peategelaseks ka edaspidi – selles riigis pole vaja valimistulemuste võltsimise üle pead vaevata.

Pead võiksid vaevata hoopis laulutralli korraldajad, osalejad, telepublik, sest kuigi mäng peaks olema küll väga poliitikavaba, tuleb seda võtta kui poliitilist varjuteatrit, mis sarnaneb tõelisusega rohkem, kui võiks arvata.

Tõeline valgusallikas, mille poole liblikasiluetid uhkelt tiibu ripsutavad, asub hoopis sirmi taga.