Ajaloolane ja kaitseministeeriumi ametnik Hellar Lill kirjutab, et 1994. aasta oli julgeolekupoliitikas murranguline - algas regulaarne koostöö NATOga, võõrväed lahkusid Eestist ja NATO kuulutas, et on valmis laienemiseks.
Hellar Lill: teekond läände algas 20 aastat tagasi
4. veebruar 2014, 13:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oktoobris 1993 ütles president Lennart Meri teleesinemises hiljem kuulsaks saanud ja laulu sisse pandud lause: «Eestile on kombeks üks president korraga.» Selle lausega illustreeris president oma pahameelt, et peaminister Mart Laar oli tema meelest oma volitusi ületades öelnud välja, et Eesti peaks julgeolekuvaakumit täitma partnerriikide abiga.
1994. aasta jaanuari keskel kirjutasid president Lennart Meri ja peaminister Mart Laar Toompeal pidulikult alla ametlikule soovikirjale NATO peasekretärile Manfred Wörnerile, et ühineda NATO Brüsseli tippkohtumisel väljapakutud programmiga «Partnerlus rahu nimel» (PfP – Partnership for Peace), ja panid üheskoos alguse teekonnale, mille lõppeesmärk oli täita julgeolekuvaakum.
Lisaks julgeoleku ja riigikaitselise pädevuse kontekstile nägi Eesti ajakirjandus avalikus allakirjutamise tseremoonias ka sisepoliitilist aspekti – kodurahu sõlmimist presidendi ja peaministri vahel. Nimelt oli Meri nädalapäevad varem keeldunud aktsepteerimast peaminister Laari valitsusremonti täies ulatuses ega nimetanud esmalt rahandusministri ametisse Heiki Kranichit ja majandusministriks Toivo Jürgensoni. Rahupartnerlusprogrammi suhtes oligi Meri esmalt üsna skeptiline, mis oli põhjustatud ilmselt veelgi suuremast ootusest NATO pakutavale koostöömudelile. President võrdles programmi tühja Chanel nr 5 pudeliga: lõhnab veel küll, aga sisult kasutu.
Hoolimata Meri esiti iroonilisest suhtumisest oli rahupartnerlusprogramm pikka aega ainuke konkreetne NATO pakutud vahend alliansile lähenemiseks ning koostööks maailma võimsaima sõjalis-poliitilise alliansi riikide kaitsestruktuuridega. Samuti oli see instrumendiks Eesti kaitsestruktuuri, selle protseduuride, infrastruktuuri ja logistika nüüdisaegseks korraldamiseks ning ülesehitamiseks selliselt, et see oleks tulevikus võimeline tegutsema sõja- ja kriisiolukorras koos NATO vägedega ja vastu võtma sõjalist välisabi. Programmi kaudu sai ka kõrgetasemelist sõjalist väljaõpet ja tutvuda lääne kaitsesüsteemidega.
3. veebruaril 1994 kirjutaski Eesti välisminister Jüri Luik Brüsselis alla rahupartnerlusprogrammi raamlepingule, mida nimetas Eesti «esimeseks sammuks NATO täisliikmeks saamise suunas». Sellega said alguse tegelikud töösuhted Eesti ja NATO vahel.
Varasem koostöö oli olnud pigem poliitilisel tasandil: Eesti oli 1991 olnud Põhja-Atlandi koostöönõukogu asutajate seas, olulist rolli mängis ka president Lennart Meri ja NATO peasekretäri Manfred Wörneri särav intellektuaalne duo. Praktilise koostöö jaoks oli seni puudunud konkreetset sisu andev raamistik.
Kaitseminister Indrek Kannik loetles Eestile enim huvipakkuvate koostöövaldkondadena ühisõppuste korraldamist, ohvitseride väljaõpet ja täpse mehhanismi loomist poliitiliste konsultatsioonide tarvis. Olulisimana rõhutatigi dokumendi sätet, mis lubas programmis osalevat riiki ähvardava ohu korral konsultatsioone NATOga.
Tollases kontekstis väärib tähelepanu, et selles punktis nähti sarnasust Põhja-Atlandi lepingu neljanda artikliga, mis puudutas NATO-riikide omavahelisi konsultatsioone, kui neist kellegi arvates oleks ohustatud lepinguosalise territoriaalne terviklikkus, sõltumatus või julgeolek. Programmi raamdokumendis sätestati, et iga riik pidi seejärel esitama omakorda esitlusdokumendi, milles määratletakse oma huvid ja pannakse paika võimalikud konkreetsed koostöövaldkonnad programmis osalemiseks.
1994. aasta mais alustas NATO juures tööd ka esimene Eesti sideohvitser, leitnant Peeter Läns. Rahupartnerlusprogrammi näol sai Eesti aktiivse ja eesmärgistatud väljundi regulaarseks kootööks NATOga nii poliitilisel tasandil kui ka reaalses sõjalises koostöös. Nendeks olid ühisõppused ja sõjaline väljaõpe, samm-sammult hakati aimu saama NATO kaitseplaneerimisest, osaledes NATO/Pfp planeerimis- ja aruandlusprotsessis.
Alates 1994. aastast süvenes samm-sammult arusaam, et Eesti-sugusel väikeriigil pole võimalik tagada oma julgeolekut pelgalt oma sõjaliste vahenditega (mille arendamine on ka arusaadavalt oluline) ja kasutada tuleb mitmekesisemaid meetmeid, toetudes eelkõige kollektiivse julgeoleku printsiibile.
Võib öelda, et see aasta oli julgeoleku- ja kaitsepoliitika seisukohast murranguline. Esiteks asuti reaalsele ja regulaarsele koostööle NATOga programmi «Partnerlus rahu nimel» raames, mis andis Eesti kaitsejõudude arendamisele uue väljundi. Teiseks lahkusid sel aastal Eesti territooriumilt võõrväed, mis muutis julgeolekukeskkonda ja tähistas uue strateegilise olukorra teket Läänemere regioonis.
Kolmandaks kinnitasid NATO riigi- ja valitsusjuhid 1994. aasta tippkohtumisel Brüsselis, et NATO on avatud uutele liikmetele ja NATO liikmesriigid tervitavad alliansi võimalikku laienemist ida poole. Eesti riigikaitse ja kaitsejõudude arendamisele andsid need asjaolud uue perspektiivi. Neljandaks, tühiseks oli muutunud seni Eesti suhtes lääneriikide poolt kehtinud relvamüügikeeld.
Kümme töist aastat hiljem, märtsis 2004 andis peaminister Juhan Parts Washingtonis USA riigidepartemangu hoiule Eesti ratifitseerimiskirjad NATOga ühinemiseks.