Olev Remsu: mis mõte on Sotši olümpial?

Kuulsaks saanud paaristualett Sotši olümpiakülas. Foto: AP/Scanpix

Lähikümnenditel otsustatakse just Kaukaasias Venemaa saatus, seda nii demograafiliste, religioossete kui ka poliitiliste arengute tulemusena. See on Sotšist vaid kahurilasu kaugusel, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Ei ole ehedamat näidet lääne tsivilisatsiooni domineerimisest praeguses maailmas, kui seda on spordi levik. Mitut sorti jõukatsumisi tunti muidugi möödanikus peaaegu igal pool, me võime kaljujoonisteltki leida maadlemise moodi tegevust. Selliste rinnapistmiste sisuks oli enesekehtestamine, olgu siis soorolli täitmiseks või liidripositsiooni hõivamiseks. Niimoodi rahuldati ka oma mängu­iha, me võime neis mõõduvõtmistes näha ka maagilist asendustegevust verevalamise vältimiseks.

Spordi olemus on üldjoontes jäänud samaks, ent ometi on see kõik spordi eelelu ning teatava kõhklusega paigutaksin ma eelelu hulka ka antiikolümpiad. Praegune sport on pärit Inglismaalt, kuigi moodsate olümpiamängude looja au kuulub prantslasele parun

Pierre de Coubertinile. Kuid tema oli anglomaan, õppis kehakultuurigi Inglismaal.

Me võime maailma riikide läänelikkustki mõõta selle järgi, kuivõrd on neis soositud või lubatud sportimine. XX sajandil on end kõige võimsamalt lääne alternatiiviks seadnud bolševism, Mao Zedongi aegne Hiina ja islam. Kui Nõukogude Liit loobus maailmarevolutsiooni idee varjamatust levitamisest, ligineti rahvusvahelisele spordielule, mis päädis osavõtuga Helsingi olümpiamängudest 1952. aastal.

Mao režiimi lähenemine läänele koguni algas spordi kaudu. Käiku läks nn pingpongidiplomaatia. USA kehv lauatennisevõistkond külastas Mandri-Hiinat, kus sai maailmameistritelt ülisuuri kaotusi. Hiina juubeldas, rahvas ei aimanud, et niisuguse kavalusega harjutatakse neid põlastusväärseimaks vaenlaseks kuulutatud ameeriklastega. Samal ajal peeti salaläbirääkimisi ning ettevõtmine tipnes president Nixoni Hiina-visiidiga. Hiina 1970. aastate alguse teed tundukse nüüd kompivat Põhja-Korea, ainult et vastavaks spordialaks on valitud korvpall.

Mida aga selle kõige põhjal arvata käesoleva aasta olümpiariigist Venemaast? Paegu juhib Venemaad Vladimir Putin, kes on kõige sportlikum inimene Vene valitsejate pikas reas. Ja teisel kohal selles edetabelis seisab kindlasti tema võimupartner Dmitri Medvedev.

Lenin olevat armastanud tritsutada ja kurni mängida (see võib olla ka väljamõeldis), kuid teisi võimureid, ei tsaare ega peasekretäre, pole püütudki ehtida mingite kehakultuuriharrastustega. Ratsutati, Leonid Brežnev kihutas autodega, käidi jahil, kusjuures saakloomad lasti endale ette ajada. Ei mingit füüsilist pingutust!

Absoluutne erand on siin Venemaa esimene president Boriss Jeltsin, kes oli nooruses särav võrkpallur, koguni Nõukogude Liidu meistersportlane. Jeltsin ka lõpetas NSV Liidu eksistentsi ning keelas sellise idaliku nähtuse nagu NLKP.

Totalitaar- ja autoritaarühiskondades on spordi sisuks olevat individuaalset enesekehtestamist laiendatud riiklike mõõtmeteni, olümpiamänge on kasutatud kui propagandavahendit, mille abil võib maailmale saata võimsalt leviva sõnumi. Hitler ülistas 1936. aastal natsionaalsotsialismi ja Saksamaa edu Versailles’ ahelatest vabanemisel. 1980. aasta Moskva mängud olid mõeldud afišeerima sotsialismi saavutusi ja rahuvõitlust. Soul 1988 märkis Lõuna-Korea majanduse tormilist arengut. Pekingi mängud 2008. aastal kuulutasid Hiina esimest sammu teel üliriigiks.

Mis mõte võiks olla Sotši olümpial?

See, et talimängud peetakse subtroopikas, on era, kuid mitte ainukordne. Torino, meie triumfolümpia, ning 2018. aasta talimängude linn Pyeong­chang Lõuna-Koreas asuvad samuti kaugel lõunas. Tänapäeva maailmas harrastataksegi talialasid üsna palju suvel või katuse all. Tehnika kaotab aastaajad! Ent erinevalt Torinost ja Pyeongchangist ei ole Sotšis kunagi varem tegeldud tõelise talispordiga, seal puudus täielikult vajalik taristu. Veidi liialdades võib öelda, et esimesed suusatajad Sotšis on olümplased.

Venemaal on ju vähemalt kümmekond paika, mis sobiksid tali­olümpia korraldamiseks paremini. Miks mitte Hantõ-Mansiisk? Miks mitte Murmansk? Või mõni Siberi suurlinn?

Aga sellepärast, et neis kohtades ei ole Putini datšat. Olümpiapaigaks sobinuks vahest ka Putini sünni- ja koolilinn Peterburi, kuid julgen oletada, et seda võimalust hoiab president ühtede tulevaste suvemängude korraldamise jaoks. Nii või teisiti, Putin tõi olümpia oma koduväravasse, varem on niisuguse vägitükiga hakkama saanud vaid ROKi katalaanist president Juan Antonio Samaranch, kes seisis Barcelona mängude taga.

Sotši-sõnum tundub olevat veelgi sisukam ja kodeeritum. Seal armastasid end kosutada NLKP Keskkomitee peasekretärid, eriti seltsimees Stalin. Sotšil on geopoliitiliseltki üht-teist öelda. Kaukaasia asub sellest (siiani) suvekuurordist vaid kahurilasu kaugusel. Just Kaukaasias pidas Venemaa oma seni viimaseid sõdu. Sotši läheduses asuvad marionettmoodustised Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mis ootavad ametlikku lülitamist Venemaa koosseisu.

Venemaa võib olla uskumatult kannatlik. Meenutame Tõva, mis ammu tegelikkuses hõivatuna säilitas paarkümmend aastat oma näilise iseseisvuse, kusjuures seda tunnustas ainult Nõukogude Liit. Kui maailma tähelepanu oli pööratud liitlaste edule Teises maailmasõjas, vormistas Stalin Tõva ka juriidiliselt oma impeeriumi koosseisu. Ei ole kahtlust, et Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale on ette nähtud sama stsenaarium. Ent igavesti oodata ei anna, näe, Mongoolia libises peost!

Lähikümnenditel otsustakse just Kaukaasias Venemaa saatus, seda nii demograafiliste, religioossete kui poliitiliste arengute tulemusena. (Meenutame, et Venemaa umbes 140-miljoniline elanikkond kahaneb kiiresti, üldise kahanemise sees kasvab tempokalt islamiusuliste kogukond.)

Ja veel. Kaukaasia oli paarsada aastat imperialistlike vallutuste tallermaaks, sealt läks üks tee, mille kaudu Venemaa püüdis hõivata oma unistuste unistust – Türgi väinu ning Tsargradi (Konstantinoopolit). Kaks sajandit ei raugenud mägilaste vastupanu ning venelaste jaoks on Kaukaasia olnud kangelaslikkuse demonstreerimise paik.

Mulle tundub, et Sotši-sõnumiks on nii Putini ainuvõim kui ka märguanne edasiste kavatsuste kohta. Mina päästan Venemaa, Kaukaasia on igavesti meie, kuulutab sportlik ja läänemeelne president olümpiaga oma datša väravas. Oletan, et hea meelega deklareeriks ta seda tolliliidu riigipeade kõrval, vihjamaks niimoodi, et näete, ma olen juba asunud 1991. aastal kaotatud territooriumide tagasi tooma.

Venemaad on varemgi juhtinud läänemeelsed ainuvalitsejad, näiteks Peeter I ja Katariina II, kes mõlemad olid suured vallutajad. Just Katariina hõivas Venemaale Sotši ümbruse alad, pani neid lõplikult liitma oma armukese Grigori Potjomkini. 1787. aastal korraldas Katariina Euroopa monarhidele ja suursaadikutele lausa olümposliku turnee oma uutele territooriumidele, demonstreerimaks oma riigi vägevust ja enese võimu. Katariina oli ka üks nendest, kes ihkas vallutada Konstantinoopolit, ristis oma pojapojagi Konstantiniks, kellest pidi saama tulevane Tsargradi valitseja. Valitud sinivereliste turnee Uus-Venemaale oli Katariina võidupeoks.

Mina otsiksin just siit ajaloo-paralleeli Sotši mängudega.

Ainult et...

Kui Katariina sai kokku hiilgava seltskonna, seal olid teiste hulgas Austria keiser Joseph II ning Poola kuningas (samuti Katariina armuke) Poniatowski, siis Sotši kutsutud ja loodetud riigipäid kuigi palju ei tule. Ja see on valus hoop Putini enesearmastuse pihta.

Tahes või tahtmata hakkad Sotšit kõrvutama Moskva suveolümpiaga. Mõlemad linnad pandi kinni, sissekirjutuseta või spetsiaalse akreditsioonita inimesi piirkonda ei lastud ja ei lasta. Enne Moskvat paotas Brežnev pisut raudset kardinat, Putin andis enne Sotšit paljudele vangidele amnestia. Pärast Moskvat keerati kraanid viimase vindini kinni. Mis saab Sotši järel?

Moskva mängude planeeritud hiilgus ja salakaval rahusõnum kukkusid läbi, kuna Nõukogude Liidule sobimatud protsessid Afganistanis arenesid nii kiiresti, et tuli valida kahest halvast vähem halb ning rünnata naaberriiki pool aastat enne olümpiat. Sõda kutsus esile Moskva mängude boikoti, kulutatud miljardid lendasid suuresti tuulde. Praegu boikoteeritakse Sotši mänge individuaalselt.

Kas kolmanda põlve tšekist, Brežnevist läbinägelikum Putin tegi enne Sotšit näpuvea, kui keelas geipropaganda? Brežnev Afganistani-ofensiivi alustamisega viivitada ei tohtinud, kuid Putin oleks võinud ju oodata mõne kuu?

Erinevalt ülakihist on tavalised vene inimesed jäänud slavofiilideks, sellist suhtumist on eriti õhutanud õigeusu kirik. Lääs kõlbab asjade toomiseks, kuid mitte elumudeliks, mõeldakse naaberriigis. Ühe küsitluse järgi olevat koguni 80 protsenti venelasi Sotši mängude vastu. Mulle tundub, et lisaks hiigelkulutuste (kalleimad mängud ajaloos!) ja ilmsiks tulnud hiigelvarguste pärast (Venemaal on ikka ja alati varastatud) ka sisemise umbusu tõttu kõige vastu, mis tuleb läänest.

Näib, et Putin püüdis oma gei­trikiga üsna teadlikult rahvast ja kirikut rahustada: meie jääme pühaks Venemaaks, mina ei lase lääne rõlgusi meie maale! Nagu ikka juhtub, pöörab teinekord maailm pea peale. Mängud võivad kujuneda just homopropagandaks, sest ajakirjandus muust ei räägigi.

Kui juba läks paralleelide tõmbamiseks Moskva olümpiaga, olgu lõpetuseks toodud anekdoot, mis levis juba enne nonde mängude algust. Niisiis, Brežnev avab olümpiat. Peasekretär loeb paberilt: oo, oo, oo... Kähku kummardab temani ta abi ja sosistab: altpoolt, altpoolt, Leonid Iljitš! Need on alles olümpiarõngad. Loodame, et Putinil läheb paremini.