Verni Leivak: pillume pärleid sigade ette?

Foto: Urmas Nemvalts

Enamasti on nii, et inimene tahab teha tööd, mis meeldib, kuulata muusikat, mis meeldib, käia seal, kus meeldib, ja olla üldse nii, nagu meeldib.

Kui meeldib, käib Von Krahlis või Plink Plongis alternatiivbände nautimas, kui ei meeldi, siis Hollywoodis või Angelis puusi hööritamas.

Teist aastat Eurovisiooni Eesti rahvuslikku finaali «Eesti laul» korraldanud millegipärast nii ei mõtle. Millegipärast aetakse abstraktse «hea eesti laulu» otsingute asja.

Millegipärast pole aga «hea eesti laul» mingil juhul peavoolumuusika – sõna otseses mõttes väärt hitt, mis läbi aja kestab –, vaid väärtuseks ja mõõdupuuks on mainstream’ile alternatiivi pakkumine.

Meenutage, millised laulud valis rahva ette toomiseks välja Raadio 2 peatoimetaja Heidy Purga kokkukutsutud žürii, mille liikmetest paljud olid Raadio 2ga rohkem või vähem seotud.

Juba märtsis kirjutas oma blogis tabavalt endine Eurovisiooni-ajakirjanik Andri Mai­mets: «Ikka ja jälle astuvad «Eesti laulu» loojad eos enda üritusse kodeeritud ämbrisse, kuulutades ühelt poolt, et ajavad Eesti muusika asja ja väites, et sellele püünele pääsevad tõelised kaasaegse Eesti muusika pärlid, ning saates parima neist siis – seda uhkusega preemiareisiks nimetades – kuhugi trallile, mida väidetavalt vaatavad ja fännavad ainult peded ja eurodiskopersed (keda on Emori tele-uuringute andmeil vähemalt Eestis ligi nelisada tuhat).»

Tõsi, lõpliku otsuse, kas saata võistlusele Lenna Kuurmaa esitatud «Rapunzel» või Malcolm Lincolni «Siren», tegi tänavu rahvas. «Eesti laulu» korraldajad saavad end seeläbi põrumisest distantseerida: süüdistage, eestlased, nüüd ainult iseennast!
On suur vahe, kas valida laul iseenda või lõbujanulise, mitte maailmavalu põdeva Euroopa jaoks.

«Siren» on ülikvaliteetne laulupala, aga Euroopa tahab midagi muud. «Midagi» ei pea kaugeltki olema muusikaline kräpp, nagu viljeles mõne aasta eest Kreisiraadio Eurovisioonile kohta kätte näidata üritades.

Hea laul täiesti vales kohas – ainult nii saab Eesti põrumist hinnata. Aga kui eestlaste põhimõtted teistest niivõrd eristuvad, võiks ju Alternatiiv-Eurovisiooni korraldada. Ja miks mitte Eestis. Siis ei peaks ka kulukale Eurovisioonile sõitma.

Ainus tänavune kasutegur – nagu ütleb tänases lehes ka Malcolm Lincolni solist Robin Juhkental – on, et veel paari kuu eest täiesti tundmatu noormees sai mitmemiljonilise teleauditooriumi ees esineda. Nüüd julgeb ta end juba artistiks pidada.