FOTO: Lauri Kulpsoo

Eile avaldatud riigikohtu otsuse kohaselt jäi Villu Reiljan nn Rävala puiestee kinnistu kohtuasjas süüdi pistise nõudmises, kaks tema kaaskohtualust aga vastavalt pistise vahendamises ja lubamises.


Reiljani süüdimõistmine korruptsioonikuriteos on nüüd kinnitatud kolmes kohtuastmes ja lõplik. Endine poliitik peab otsust ise «masendavalt ebaõiglaseks», tema advokaat lubab kaevata edasi Strasbourgi kohtusse.

Niisuguse kaebuse lahendamiseks aga, kui see menetlusse peaks võetama, kulub tõenäoliselt aastaid, sest Euroopa inimõiguste kohtus on ootel üle 100 000 kaasuse. Praegu tuleb Villu Reiljanil elada teadmisega, et ta on ametlikult kurjategija ning pistisenõudja.

Reiljani juhtum on oluline pretsedent kahes mõttes. See, et Eesti uurimisasutused suudavad viia läbi kohtuastmete piisava kaaluga süütõendid kuriteost, mille toimepanijaks oli 2006. aastal valitsuserakonna esimees ja minister, kõneleb, et korruptsioon ei ole Eestis karistamatu ka kõige kõrgemal tasemel.

Igaüks, kellele tundub, et minister on Tallinnas «oma mees» ja võiks väikese probleemikese tagasihoidliku sisuga ümbriku eest ära lahendada, mõtleb pärast Reiljani otsust kaks korda järele.

Kiusatusse sattunud minister või muu kõrge ametimees mõtleb ehk isegi kolm korda, kas tema ülesanne ikka on selline probleemide lahendamine või hoopis avaliku võimu teostamine üldistes huvides.

Kogu see afäär võib saada eeskujuks ka halvas mõttes. Villu Reiljan on esimene korruptsioonis süüdi jäänud saadik. See sündmus jätab paratamatult väikese räpase pleki kogu riigikogule. Kuid hea vähemalt, et nüüd on lõplik selgus majas ning parlamendil võimalik piinlikust seisust edasi minna.

Villu Reiljanist olnuks riigimehelik taan­duda tegevpoliitiku seisusest kohe pärast süüdimõistvat otsust Harju maakohtus. Samas, eks inimeselt, kelle tegude hulka kuulub kohtuotsuse järgi üle miljonikroonise pistise nõudmine, ongi mõttetu riigimehelikku käitumist eeldada.

Ajakirjas Kalastaja ilmunud usutluses lootis Reiljan tulevikus pühenduda rohkem kalapüügile ja jahilkäimisele. Vähemalt viimane on siiski mõneks ajaks raskendatud, sest oma tulirelvad peab süüdimõistetu politseile ära andma.

Reiljanil tuleb loobuda riigikogu kohast, partei liikmestaatusest ja väljateenitud parlamendipensionist. President võttis temalt ära ka riiklikud teenetemärgid.

Samas on usutav, et Reiljani mõju laialijooksvas Rahvaliidus ikkagi teatud ulatuses säilib – pikka kogemust, kontakte ja suhteid ei saa temalt isegi kohus võtta.