Maive Rute: Eesti teadus ja majandus haakuvad vähe

Maive Rute Foto: Toomas Huik / Postimees

Eesti ja Euroopa üldiselt ei tohiks majanduskasvu ja uusi töökohti otsides avalikku raha laiali puistata, vaid see tuleks suunata majandusele ja ühiskonnale enim kasu tõotavatesse valdkondadesse, ütleb intervjuus Postimehele Maive Rute, Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi ressursidirektor.

Euroopa Komisjoni tööstusvolinik räägib, et Euroopa tööstus vajab renessanssi. Te ise olete öelnud, et Euroopa peab üles ärkama. See kõik tekitab mulje, et siin valitseb pime keskaeg ja Euroopa on mugavalt oma sängis uinunud. Millest selline olukorra kirjeldus?

Ei ole üllatav, et kui meil on olnud pikka aega heaolu ja majanduskasv, on see olnud uinutav. Kriis on meid juba praegu äratanud ja liikmesriikides on nii mõnigi prioriteet karmilt üle vaadatud. Aga tahan jätkuvalt rõhutada, et peame meie ühise raha kasutamist arutama veel enam sügavuti, selles mõttes, kust tulevad kõige suuremad tulemid meie tööhõivele ja ühisele heaolule. Teaduse ja innovatsiooni mõttes on Euroopa endiselt väga oluline üldiste teadmiste tootja, aga see ei anna tingimata ühiskonnale tervikuna uut kasvu ja uusi töökohti.

Kust peaksid need uued töökohad tulema? Tööstusest?

Kui vaadata, millele tahame panustada, pole see mitte ainult tööstus, vaid ka tööstus- ja teenuste sektori integreerimine. Väga huvitavaid kasvukohti tuleb just valdkondade kokkupanemisest. Ehkki juba praegu on teenuste sektori roll Euroopa majanduses väga suur, ei peaks seda mõistma kitsana, nagu ilusalong või turismindus, täpselt nagu ei peaks tööstusest mõtlema kui vabrikust.

Teenused on ka kõikvõimalikud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahendused, mis teevad tööstusprojekti efektiivsemaks või toovad tarbijad, kliendid ja tootjad ühisele alusele. Selline integratsioonikoht tekitab uusi ideid. Kasvu annavad nii teaduse ja tööstuse kui ka teenuste ja tööstuse kokkupuutekohad.

Tutvustasite Tallinnas tulevast koostööprogrammi, mis annab järgmisest teadusrahastusest kaheksa miljardit eurot selliste tööstust kaasavate projektide rahastamiseks. Miks on selline avaliku raha paigutamine tööstusesse üldse oluline?

See on suurema (teaduse ja innovatsiooni rahastamiseks mõeldud – toim) raamprogrammi Horisont 2020 just see osa, kus pannakse spetsiifilistesse valdkondadesse koostöös erasektoriga väga olulised summad. Lootus on sellel, et ühelt poolt kiireneb sellise koostööplatvormi tõttu innovatsioon oluliselt ja jõutakse parema kvaliteediga lahendusteni.

Programmi kõige uuemad initsiatiivid puudutavad bioloogilise ressursi kasutamist ja see peaks praegu üsna eraldiseisva sektori kokku tooma. Praegu näiteks ei räägi keemiatööstus talupidajatega, millist toorainet nad vajavad. Ühise platvormi loomine peaks aitama nimelt seda väärtusahelat luua. Teiste initsiatiivide puhul on see juba olemas, sest need on viis-kuus aastat tegutsenud.

Olete esile toonud, et Euroopa teadus kipub olema mahukas, aga mitte eriti mõjukas. Kus kännu taga läbimurdelised avastused kinni on?

Kui vaadata kümmet protsenti kõige enam tsiteeritud teadusartikleid, siis paljudes valdkondades on juhtkoht USA teadlaste käes. Euroopal on omad valdkonnad, näiteks kosmoseteadused ja mitu energeetikavaldkonda, aga kui vaatame, millistes valdkondades toodab Euroopa kõige rohkem publikatsioone, siis neis valdkondades ei ole me maailmas juhtivad, kõige mõjukamad. See on mõtlemise koht. Need valdkonnad, kus meil on tipud, pole jälle tingimata väga mahukad. Üldine Euroopa teadus on selline, kus on palju head, aga pole piisavalt väljapaistvat.

Kui vaatame viimasel ajal jõudsalt esile kerkinud Aasia riike, siis paistab nende edu saladus olevat just, moeväljendit kasutades, nutikas spetsialiseerumine.

Lõuna-Korea on juba mõnda aega rakendanud väga julget ja väga fokuseeritud majanduspoliitikat. Nad suunavad vahendeid teatud majandusharude ülesehitamiseks. Aga see ei ole ainus. Nad on suunanud vahendeid ka kõrgharidusse ja teaduspotentsiaali tekitamisse. Kui vaatame, kui suur osa on kõrgharitud inimesi 25–34-aastaste seas, kes on just need, kes peaksid välja tulema uute ideedega, on Lõuna-Korea ja Jaapan täiesti hämmastavad. Neil on osakaal üle 55 protsendi, Euroopas on umbes 33 protsenti, Ameerikas üle 40. Ei saa öelda, et kvantiteet tingimata annaks kvaliteedi, aga siiski on see järjekordne mõtlemiskoht.

Fokuseeritud majandus- ja hariduspoliitika võib olla küll edukas lähenemine, ent kuivõrd saab seda ajada Euroopa Liit?

Nii vahendid kui otsustuspädevus on liikmesriikide tasandil, Euroopa Liidu roll on aidata koos liikmesriikidega poliitikaid ellu viia, aga meie ei otsusta haridus- ega teaduspoliitikat. Selge on, et komisjoni roll on tekitada piiriülest koostööd ja toetada tipptaset, mida on liikmesriigi sees keerulisem teha. Aga ülikoolide ja hariduse korraldus või õpetajate palgatase, kõik need küsimused on liikmesriikide endi kätes.

Innovatsiooniga samamoodi?

Innovatsioonipoliitika on muidugi märksa laiem kui ainult rahastamine, sinna alla kuulub kõiksugu raamtingimuste loomine: kui ettevõttesõbralik on seadusandlus, kui kättesaadav finantseering. Jällegi, Euroopa roll on aidata headel praktikatel levida, anda nõu ja otsida uusi võimalusi, kuidas paremini innovatsiooni õhutada. Igal liikmesriigil on omad otsustuskohad.

Majanduskriis andis väga hea tõuke järgneva seitsme aasta ettevalmistamiseks. Kõik programmid, kaasa arvatud regionaalprogrammid ja sotsiaalfondi vahendid, on märksa enam suunatud innovatsioonile ja majanduskasvu otsese aluse rajamisele. Nüüd on ette kirjutatud, et vahendid peavad suures osas minema innovatsioonile ja energiasäästlikkusele baasi rajamiseks, mis tähendab, et Euroopa on tänu majanduskriisile võtnud juba jõulisema rolli suunata ühised vahendid kasvule alustalade rajamiseks.

Eesti teaduse rahastamise reformi kriitikute sõnul on üks põhilisi probleeme riigi rahastavate teadlastöökohtade arvu vähendamine, samal ajal kui doktorikraadiga inimeste tellimus pigem kasvab. Ehk avalikus sektoris tehtav teadus ei taga enam lõpetajatele piisavalt töökohti. Ent teisalt, see paistabki olevat see, mida Euroopa Komisjon soovib: suurendada erasektoris töötavate teadlaste arvu. Tõite esile, et era- ja avaliku sektori teadlaste suhtarv on Ameerikas ja Aasias tublisti rohkem erasektori kasuks kui Euroopas.

Eks see natuke muna ja kana küsimus on, kumb peaks olema enne, kas töökohad erasektoris või neid täitvad teadlased ja insenerid. Üks asi tugevdab teist.

Eestis on väga selge vajakajäämine just erasektori investeeringutes innovatsiooni ja teadus- ning arendustegevusse. Teadust ja majandust peaks enam omavahel siduma, ja seda mõlemat teed pidi: toetama erasektori teadussuutlikkuse kasvu, tuues sinna kvalifitseeritud inimesi juurde, ning teisalt pingutama ka ülikoolide juures ettevõtluse arendamisega. Meie tööstuses ja majanduses tervikuna ei ole lisandväärtust nii palju, kui võiks, sest innovatsiooni ei investeerita nii palju, kui võiks. Kui hakata otsast seda harutama, siis tulevase majanduskasvu ja heaoluühiskonna lahendus ongi selles, et meil on kõrgharitud, suisa doktorikraadiga inimesed, kes ei ole ainult sotsiaal- ja humanitaarteadustes ega kirjuta toredaid raamatuid, vaid kes aitavad ka meie ettevõtetel olla maailma tasemel konkurentsivõimelised.

Kus on Eesti rollid ja võimalused?

Eestis peaks kõigepealt kriitilise pilguga üle vaatama, kuhu on praegu vahendid rakendatud ja kas nad on tulemusi andnud. Eestis on ju tehnoloogiate arenduskeskuste programm mõnda aega olemas olnud: mis põhjusel nad ei anna seda väljundit, mida oodatakse, või kui annavad, siis kuidas jagada seda oskust teistega.

Järgmine etapp on paremini siduda ministeeriumide ja organisatsioonide pingutused. Enne siia tulekut vaatasin, millised on teie olulisemad poliitikadokumendid, ja näen, et ühelt poolt on välja tulnud «Teadmistepõhise Eesti» raamdokument, mis paneb paika innovatsioonipoliitika, ja samal ajal kirjutas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium eelmise aasta lõpus dokumendi ettevõtluse edendamiseks. Kas pole kummaline, et väikeses riigis on jätkuvalt kaks paralleelset tegevust? Ma loodan, et nad ikka on omavahel heas kooskõlas, mitte ei lähe eri suundades. Üks asi, mida saab paremini teha, ongi sisemine kooskõla, et ühiselt välja valitud fookuskohti paremini finantseerida. Riik on väike ja peaks täpsemini valima, kuhu ressursse kasutada. Kui vaadata, et tänane teadus ja majandus lähevad paralleelselt ja haakumiskohti pole eriti palju, peaks ometi saama poliitikatega kaasa aidata, et neid kokkusaamiskohti oleks rohkem.

Ühised tehnoloogiaalgatused

•    Euroopa Liidu teaduse ja innovatsiooni rahastamise programmi Horisont 2020 üks osa on ühised tehnoloogiaalgatused, mille jaoks on eelarves ette nähtud järgmise seitsme aasta jooksul kaheksa miljardit eurot. Eraettevõtetelt oodatakse oma panust 10 mld.

•    Viis väljavalitud valdkonda on elektroonikakomponendid ja -süsteemid, puhas taevas, kütuseelemendid ja vesinikkütus, biomajandus ja innovaatilised ravimid.

Allikas: Euroopa Komisjon