Juhtkiri: tööjõupuudus on pigem hea kui halb uudis

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Pealkirjas toodud väidet võib lihtviisil põhjendada nii, et tööpuudus tähendab kannatusi neile inimestele ja nende peredele, kellel tööd pole, ning hättasattunute aitamine on koorem neile, kellel parasjagu tööd on. Tööjõupuudus tähendab vähemalt meie praegustes oludes aga seda, et üldiselt läheb Eesti majandusel hästi ning sellele probleemile võib lahendusi otsida mitmelt poolt.

Halb on see, et Eestis on hulk aega sündinud tunduvalt vähem lapsi, kui meie inimesed peret luues oleks tahtnud. Seda, et igal toredal Eesti isal ja emal pole sündinud kõiki vahvaid poegi ja tütreid, keda nad oleksid tahtnud kasvatada ja kallistada, ei saa me paraku tagantjärele muuta. Vanemapalgal oli mõju, see lisas kindlust. Loodetavasti on majanduskasvulgi soodus mõju sellele, et Eesti inimesed julgeksid lapsi saada ning tahaksid ja suudaksid neist toredaid ja rõõmsaid tegelasi kasvatada.

Demograafiliste lainete reaalsus jõudis esmalt kohale hariduse korralduses. Ülikoolid mõtlesid sellele juba ammu ning seetõttu ollakse üldiselt kohanemisvalmis. Üldhariduses on küllap samuti mõeldud, ent osaliste rohkuse ja kirevuse tõttu on reaktsioonid kohati valulikumad. Majanduse ja tööjõuturu kontekstis tundub me kõigi lastest rääkimine kuidagi külm ja kalk, aga tunnistagem, et seegi mõõde on olemas. Kui meid, vahvaid inimesi, pikaninalisi primaate, jääb siin maanurgas vähemaks, on sel ka majanduslik mõju. Me oleme ammu teadnud, et see jõuab pärale umbes 2016. aasta  paiku.

Läänemaailma jaoks pole midagi uut selles, et majanduse lainetega ühte moodi valjeneb või vaibub ettevõtjate jutt odava tööjõu sissetoomise vajadusest. Kuna Eesti oli Nõukogude okupatsiooni ajal normaalsest maailmast ära lõigatud ja eelmisel kahel kümnendil tegelesime pigem odava tööjõu müümisega, on peagi saabuv meie jaoks midagi senikogematut. See ei pea siiski automaatselt tähendama, et kordaksime lahendustes poole sajandi tagust Saksamaad või (mööndustega) Soome ettevõtjate reaktsioone viimase kümne aasta jooksul.

Vaadake palun meie tänase lehe loost tööjõuvajaduse edetabelit. Auto­transpordi automatiseerimise võimalused on juba praegu olemas – miks ei võiks Eesti olla esimene riik Euroopas, mis lubab oma seadusega juhita auto teele. Poemüüjad? Minge Eesti ettevõtte Sangar kauplusse või kasutage Eesti ettevõtte Selver tehnoloogilisi uuendusi! Vaadake palun ja mõelge, kuidas ja miks on need ettevõtted oma teenindust muutnud. Lisaks on meil Euroopa Liidu põhilised vabadused. Kas tõesti on Rumeenia ja Bulgaaria hotellitöötajate palgatase liiga kõrge?

Eesti inimesed on kakskümmend aastat kuulnud, et esmalt tuleb arendada majandust ja siis läheb kõigi elu paremaks. See on nagu ühiskondlik kokkulepe. Igas populatsioonis on võimekamaid ja vähem võimekaid – Eesti ja Euroopa pole ses asjas erandlikud. Kui nüüd öelda, et me oma inimesed odavaid töid tegema ei kõlba, on tegu kokkuleppe rikkumisega.