Janar Ala: uutmise murepilv

Janar Ala Foto: Postimees

Möödunud nädalal kirjutasid kakskümmend kolm Tartu kultuuriinimest alla kirjale, millega väljendati pahameelt Tartu Kunstimuuseumi direktori Rael Arteli tegevuse üle muuseumi juhina. Artelile heideti ette, et ta keskendub liigselt kaasaegsele kunstile ja hoiab muuseumi salved turistide ning kooliõpilaste eest lukus, samuti öeldakse Artel olevat halb suhtleja, kellega on raske dialoogi astuda.

Mõni päev hiljem avaldas üks teine seltskond kultuuritegelasi muuseumijuhile toetust, öeldes, et ta on õigel teel. Artel ise pidas etteheiteid ideoloogilistest erimeelsustest lähtuvaks ja mitte kuidagi isiklikeks. Sel nädalal sõidavad inimesed ministeeriumist Tartusse asja uurima.

Kui kunstimuuseumi uue aasta näituseprogrammi vaadata, siis tundub kõik väga diplomaatiline ja keskteed hoidev. Tuleb öelda, et programmiga tutvudes tekkis mul huvi pea kõiki muuseumi tänavuse aasta väljapanekuid külastada, iseasi muidugi, kas igakord selleks mahti on. Selline innukus tundus mulle endale lausa amatöörlik.

Uue aasta programmis on nii muuseumikogudest tehtavaid näitusi, Peterburis toimuva tähtsa kunstibiennaali Manifesta satelliitprogramm kui ka ülevaade Malle Leisi värvilise hüper-popiga, millega on hiljutiselt Kunstihoone ANK’64 näituselt väga head mälestused. Tartu kunstipubliku kohta räägitakse küll, et nad kaasaegse kunstiga väga ei suhestuvat ja igatsevad taga Pallase kadunud hiilgust. Niimoodi räägitakse.

Pärast sündmuste tuliseks minekut märkis Artel Vikerraadiole, kus ta oli stuudiosse kutsutud koos ühe vastukirjale allakirjutanutest, Enn Tegovaga, et muuseum ei pea olema ainult maitse teenistuses ja «publiku maitse on aastatega etableerunud». Artel on öelnud ka, et tal on mandaat teha muutusi, luua 21. sajandi muuseumi. Sellised väljaütlemised, vähemalt kui nad satuvad meediaruumi, võivad mõnele tunduda ehk arrogantsedki. Arrogants pole probleem, kui sa oled Johnny Rotten, aga Tartu Kunstimuuseumi juhi puhul võib see siiski olla.

Kaasaegse kunsti kuvand on tänapäeva Eestis ilmselt kõige problemaatilisem, sellest on räägitud üksjagu ja räägitakse edaspidigi. Vahel jääb mulje, et kaasaegse kunstiga suhestumine või mittesuhestumine on mõne jaoks pigem usu kui mõistuse küsimus ja selles osas leidub ka fanaatikuid. Fanaatiku tunneb ära sellest, et kui millegi üle nalja heidetakse, siis fanaatiku nägu tõmbub ühel hetkel krimpsu. Piir on ületatud, sisenetud on pühaduse, harduse ja vaidlemisele mitte kuuluva valda. Saan ka ehk aru, miks see nii on. Kui pind, millele kuvand on rajatud, on millegipärast õrnake, siis tuleb asjadest rääkides vahel lihtsalt näpp suu ette panna. Sõnadel on ju maagiline jõud ja alati võib olla võimalus midagi ära sõnuda.