/nginx/o/2019/11/22/12758544t1h344c.jpg)
Ma lugesin situatsionistlikust teoreetikust Guy Debord’ist ja tema raamatust esimest korda umbes veerand sajandit tagasi. Seejärel tegin juba valiku neist paarisajast teesist, mis nüüd ka eesti keeles välja on antud. Tulemus oli segadus ja frustratsioon – popfännina tundsin, et midagi tähtsat tungib kirurgilise halastamatusega minu maailma, ja ma ei teadnud, mida teha.
Ühtpidi tahtsin, et Debord’i jõuline retoorika võidaks. Paljastamises, ilmsiks toomises, fassaadide lammutamises on juba olemuslikult mingi julm köitvus ja Debord tõepoolest näitas midagi – seda, kuidas kapitalism tegelikult toimib, kuidas peidetakse vaatemängu sisse inimsuhted, kuidas kujuneb tarbimine kui patoloogia, kuidas ideoloogia saab materiaalse vormi turul, kuidas näivus jääb peale reaalsuse ees jne kuni tõdemuseni oma 9. teesis, et vaatemänguühiskonnas saab tõest «üks vale aspekte».
Teisalt jälle – ma ju ei teadnud päriselt, millest ta ikkagi räägib. Kapitalism oli minu ja mu kaasmaalaste jaoks midagi uut ja kui mitte muud, siis tõotas temaga kaasnev vaatemäng tulla – kui nii võib öelda – vaatemänguline.
Ma arvasin, et pärast Nõukogude Eestit olin koos teistega ära teeninud natukenegi illusoorsust. Ja ma ei uskunud, et see on (vaatamata Debord’i sõnastusele teesis nr 24) «võimu ennastülistav monoloog» – igatahes mitte selles mõttes, mida ma seni tundsin.
Kuid oli üks aspekt, mida ma sain märkama alles nüüd, palju aastaid hiljem. Vaatemänguühiskonna kontseptsioon on midagi, mis minu arust kütkestab oma totaalsuses ja monoliitsuses ka Debord’i ennast. Jah, ta lubab kohe raamatu alguses (lk 10), et kavatseb seda vaatemänguühiskonda «kahjustada», kuid samas on tema kirjeldatud maailm tegelikult dramaatiline, isegi traagiline – just see, et kõik on vaatemängust läbi imbunud, annab ju üldse aluse temast rääkida. Ja kui otsida raamatust kokku üleskutseid vastuhakule, protestile, siis need tekitavad pigem küsimusi.
Jah, ta ütleb 203. teesis, et «vaatemänguühiskonna tegelikuks hävitamiseks on tarvis inimesi, kes lasevad käiku praktilise jõu», aga varem on ta mitut puhku mõista andnud, et vaatemäng kui süsteem läbistab kõike, ei vaja tegelikult meie reaktsioone ja eelistusi ning tarvitab inimesi tegelikult lihtsalt ühe oma tehnilise koostiselemendina (ehk tarbijana, kes/mis on inimene vaid pealiskaudsel vaatlemisel). Kust see praktiline jõud peab tulema? Debord loob silla Euroopa avangardismidega sajandi algusest ja katsub seda energiat siduda oma käsitlusega proletaarsest revolutsioonist…
Kes kuskil siin kahtleb, võiks ette võtta ühe katkendi Jaak Tombergi väga asjalikust järelsõnast: «Debord’i teos on hea näide sellest, kuidas omas ajas kaotatud või lõpliku lahendita jäänud võitlus võib sellegipoolest pärandada tulevastele põlvedele ja tulevastele võitlustele midagi oma konstruktiivsest tuumast…»
Ehk siis – Debord’i raamatu mõjujõud tuleneb just sellest, et vaatamata autori väga selgele mõtteraamistikule on tema praktiline rakendus hoopis vabam ja võimalusterohkem. Debord on toiminud olgu või vastu omaenese tahtmist kultuuris kui küte ja katalüsaator ning inimesed on ette kujutanud, et võivad tema antud suunas edasi minnes (midagi) võita. Mis toobki meid popkultuuri juurde, ehkki vaatemänguühiskond kontseptsioonina on teadagi mõõtmatult avaram.
Muidugi pole imekspandav, et Debord ei kirjuta tegelikult sõnagi popkultuuri kõige konfliktsemast ja raamatu kirjutamise aegu vägagi esile tükkinud sektorist – muusikast, rokist ja džässist. Muidugi on see vaid minu isiklik huvisfäär, nii et milleks üldse küsidagi.
Aga siiski, kui kusagil tõesti lõhuti vaatemängu suurt kangast, siis tegelikult just seal. Seda vaikust seletada polegi vist ühtpidi väga raske – paljuski võime ju Debord’i raamatu motiivide seas leida ka trotsi 20. sajandi alguse Pariisi avangardse õhustiku taandumise pärast Teise maailmasõja järgse ameerikaliku banaalsuse ees. Kuid kui ta samas otsib (teesis 204) uut kriitilist keelt, «eituse stiili», dialektilist vormilt ja sisult, siis minu kui muusikafänni tagantjäreletarkus annab ette vastuse, mida tollal teadis kogu terasem osa Euroopast – see kõik on olemas afroameerika kõlades.
Popkultuuri enese ajalugu sai situatsionistlike ideede ja Debord’i raamatuga põhjalikumalt tuttavaks pungi ja post-pungi aegu 1970ndate teisel poolel (lähemalt räägivad selle seose lahti ameeriklase Greil Marcuse raamat «Lipstick Traces» ja inglase Jon Savage’i «England’s Dreaming»). Juhtus palju. Vaatemängu kõneviis (tegelikult siis võimu enda kõneviis) pöörati õõnestavalt ümber, tardunud tarbimispoosidesse ahistatud inimesed ärkasid justnagu surnuist ellu, «külmutatud aeg» (see kujund asub raamatu 200. teesis) sulas olgu või ajutiselt.
Kuid ometi – «Vaatemänguühiskond» võis ju oma ideelt inspireeriv olla, ent tema küsimus sellele karnevalile oli siiski pigem umbusklik ja manitsev. Kas see on ikkagi kriitiline keel, mis siin kõneleb, või kehtestab ennast hoopis nähtus, mida rokimütoloogia märgib terminiga «sell-ou»? Sest vaatemäng, kas pole, võidab ju lõpuks alati?
Vastused olid selged kui mitte varem, siis 80.–90. aastatel, mil kogu see algselt tõepoolest demüstifitseeriva haardega keel kohanes suurepäraselt MTVs ja mõnevõrra hiljem olgu või näiteks Apple’i reklaamklippides. Miski ei toitnud vaatemängu kuju võtnud kapitali paremini kui antikapitalism. Kõik neelati alla. Sellisel niinimetatud postmodernsel foonil oli Guy Debord’i teesikogumik (just nagu ka näiteks Adorno mõni tekst) ühtpidi aegunud ja teisalt tarvilik kinnitus künismi vältimise võimalikkusest.
Isegi kui nii mõndagi selles raamatus näib ütlevat, et «aga ma ju rääkisin teile», siis on see nõudlik jäikus tegelikult tervistav ehk eriti just neil kontrolli (näilise) kadumise hetkedel nagu 1968. aasta Pariis või punk või miski muu. Teisalt jälle ei jää meil teistel muud üle, kui näidata popkultuuri visalt sellisena, nagu ta minu arvates on – keerulise, lahendamatu ja konfliktsena. Sellisena, mis vaatemänguühiskonna suurejoonelise idee sisse kunagi päris jäägitult ära ei mahu.
Raamat
Guy Debord
«Vaatemänguühiskond»
Tallinna Ülikooli Kirjastus
2013