Tuntud ja tundmatu Etioopia

Foto: Reuters/ScanPix

Mõned Aafrika riigid on eestlastele mingil põhjusel saanud kultuurilooliselt lähedasemaks kui teised. Etnoloog Indrek Jäätsi reisikiri «Aafrika kivine südamik» annab põhjust kõnelda käesoleval juhul mitte Marokost, kus on reisinud või elanud näiteks Tuglas, Karl Ast, Rein Taagepera ja Eduard Wiiralt, ega ka mitte Lõuna-Aafrika Vabariigist, kus on mõningal määral käinud eestlaste seltsielu, vaid hoopis Etioopiast.

Teadustööde kõrval, mis kahel korral on pälvinud tunnustuse ajakirja Akadeemia aastaauhinna näol, on «Aafrika kivine südamik» Jäätsi kolmas reisiraamat: kirjastuse Pegasus üllitatud esimene «Aasia päevikud» (2009) kõneles Põhja-Indiast ja Lõuna-Hiinast ning teine, «Rännakud ööpoolsetesse maadesse» (2011) jäädvustas samuti päeviku vormis reise Venemaa soome-ugri aladele. Käesolev, Musta Mandri raamat, jäädvustab kahte (2009, 2011) reisi Etioopias, on varustatud teekondade kaartidega ja esindusliku fotovalikuga nagu eelmisedki, kuid ei järgi nii ranget päeviku formaati.   

Aga kõigepealt siiski sellest, kuhu raamatut lugedes kõige enam kõrvale kaldusin. Mis siis Etioopia eestlaste jaoks teistest justkui lähedasemaks teeb? Vana testamendi Hesekieli raamat põikab Kuusamaale, nagu oletatavasti nimetati Etioopiat, ehkki see võis asuda hoopis põhjapoolsemal Sudaani alal.

Etioopias on judaistlik-kristliku traditsiooni toel pikka aega ja vaid väheste katkestustega püsinud nii tugev omariiklus, et tõenäoliselt 14. sajandil koostatud ja praeguseni Etioopia rahvuseepose rollis «Kuningate ülevusest» tegeleb muu hulgas ka maailmajagamisega: tänu Kalle Kasemaale ka eesti keelde jõudnud eepose katkenditest võime lugeda, et poolest Jeruusalemmast põhja poole jääb Rooma kuninga osa ja poolest Jeruusalemmast lõuna pool asuvad alad on Etioopia kuninga valitsemise all – seejuures on mõlemad valitsejad ei kellegi muu kui kuningas Saalomoni pojad.

Puškini esiisa, takkajärgi Peeter Suure moorlaseks kutsutud Karjaküla ja Rahula mõisa omanik Abraham või Ibrahim Hannibal (1696–1781) oli tõenäoliselt esimene Eestisse sattunud mustanahaline. 19. sajandi teisel poolel arendati Tartu Ülikoolis muu hulgas ka etiopistikat ja samal ajal tutvustas ajakirjanduses tollase nimega Abessiiniat maarahva lugejale ei keegi muu kui Lydia Koidula. Ajaloost võiks üles otsida mõnegi Eestist pärit ja sealset kirjakeelt arendanud misjonäri või ärimehe, kes Etioopias kõrgele kohale on jõudnud. Või ka päris hilisemast ajast sõjaväelase, nagu kindralmajor Ants Laaneots, kes aastail 1987–1989 oli Etioopia armee diviisi ja seejärel korpuse ülema nõunik.

Selliste seikade taustal ei olegi Aafrika kivine süda meile enam sugugi nii kauge ja eksootiline kui esmapilgul paistab. Veelgi lähemaks muudab selle meile Jäätsi reisiraamat, milles mõndagi neist seikadest olgu nappides joonealustes või põgusalt tekstis on mainitud. Etnoloogi puhul näib aga oluline ja loomulik, et tema pilk haarab uudishimulikult pigem uue ja võõra järele ning seletab rohkem lahti just meile tundmatut. Milleks siis üldse kaugele rännatakse?

Lisaks ruumilisele avarusele on raamatus tänuväärselt olemas ka ajalooline sügavus ja ma järgisingi autori soovitust, lugedes kõigepealt läbi kolmanda osa. See, kuidas Jääts on suutnud Etioopia ajaloo lühidalt ja selgelt kokku võtta, takerdumata lugejale kasutuisse liigsetesse pisiasjadesse, väärib eraldi tunnustust. Ajaloolisele taustale tekkivad muljed vahetute reisielamuste lugemisest saavad nüüd hoopis teistsuguse varjundi ja kujuneb üsna kolmemõõtmeline pilt sellest «imperialistliku maailmakorralduse aktsepteeritud anomaaliast», nagu Jääts nimetab 19. sajandi lõpu Etioopiat, või siis kristlikust enklaavist islami ja animismi embuses.

Kaardile vaadates on ju natuke kummastav näha Eestist umbes 24 korda suuremat merepiirita riiki, mis on ümbritsetud riikidest nagu mõlemad Sudaanid, Somaalia ja Eritrea, millega sageli on oldud sõjajalal ja millest viimane idas pika kitsa ribana lõikab ära vaba pääsetee Punasele merele.

Kuigi Kalašnikovidega mehed on Etioopias üsna tavalised, jääb raamatust mulje siiski kui rahumeelsest maast. Käärimisi ja rahutusi on Aafrikas siiski hõlpus tekkima ja ilmselt on ka Etioopias üks rahutumaid piirkondi Ogaden riigi lõuna- ja kaguosas. Rännumehe jalg jääb sinna ka neil kahel reisil astumata. Aga kusagil sealkandis, pealinnast Addis Ababast veidi lõuna või ida pool tegeleb salkkond noori eesti vabatahtlikke pärismaalastele kooli rajamise ja hariduse andmisega ning sealt sõitis eelmisel aastal läbi ka Peeter Vähi ekspeditsioon.

Jääts mainib oma raamatus, et Etioopia pikaaegse kuninga ehk neeguse Haile Selassie I (eluaastad 1892–1975, võimul 1930–1936 ja 1941–1974) nime on kuulnud iga eestlane. Temagi oli kuulu järgi pärit Saalomoni soost. Jäin selle üle mõtlema ja jagan paari seika. Kui 1936. aastal parasjagu ajakirjaniku ametis Karl Ast koos oma poja Orvoga Euroopas ringi reisis, pääses ta 27. juunil umbes 30 inimesele korraldatud Haile Selassie vastuvõtule Genfis Carltoni hotellis. Paar päeva hiljem, 1. juulil, oli Ast tunnistajaks ka Haile Selassie kõnele Rahvasteliidu täiskogul, kus Itaalia delegatsioon Euroopasse pagendusse asunud Etioopia kuningat kõigest väest välja püüdis vilistada. Kaasa tundes nii gaasirünnakuteni ulatunud Itaalia agressiooni all kannatavale Etioopiale kui ka inimlikult selle kuningale, jäi Asti suhtumine viimasesse aga ebalevaks. Seega ehk pisut lühinägelikuks. Sest pärast Itaalia väljatõrjumist Etioopiast Haile Selassie võimuperiood õigupoolest alles algas.

Ning muidugi leidub ka eestlasi, kellel Etioopia kuningakotta asja on olnud. Paguluses algul Rootsis elanud tööstur ja metseen Enn Vallak (1916–2007) pani rahalise aluse Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusele ja asus hiljem elama Šveitsi, esindades seal aukonsulina Eesti Vabariiki aastail 1991–1998. Aga kaua aega enne seda oli ta tegelnud Punase Risti kaudu humanitaarabi korraldamisega Etioopiale ja olnud ka Etioopia aukonsul Austrias ja Šveitsis. See toimus aastail 1970–1976 ehk Haile Selassie valitsemise lõppjärgus. Tema osalusel oli asutatud ka humanitaarabi lendudega tegelnud kompanii Multirole Light Aircraft, mille põgus guugeldamine seostab legendaarse Rootsi lenduri Carl Gustaf von Roseniga (1909–1977), kelle mässulised Ogadenis pärast lennuõnnetust kätte said ja tapsid.

Need on väiksed kultuuriloolised lisandused Indrek Jäätsi raamatule, tõendamaks, et eestlasi on ikka jagunud ka sadamata Etioopia mägismaale. Olgu järjekordne rändur tänatud oma ajalootundlike reisimuljete jagamise ja meile ühe eksootilise maa omasemaks kirjutamise eest.


Raamat

Indrek Jääts

«Aafrika kivine südamik. Reisi­märkmeid Etioopiast»

GO Reisiraamat

Tallinn 2013

261 lk