Pagan võtaks, meie juhimegi Suurbritanniat!

James Oates Foto: Mihkel Maripuu

Arusaam, nagu tunneks Šotimaa end Suurbritannia koosseisus kuidagi halvasti, on naeruväärne, leiab Eestis elav šotlane James Oates. Kui keegi end Suurbritannias allasurutuna peaks tundma, siis on need inglased.

Šotimaa seisab valiku ees, kas saada iseseisvaks riigiks või jätkata Suurbritannia koosseisus. Läinud aastal võrdles Šoti justiitsminister Kenny McAskill olukorda Eesti iseseisvuspüüdlustega.

Kui keegi võrdleb neid kahte olukorda, siis ta ei tea midagi Eestist ega ka Šotimaast. Olukord on hoopis teine. Kõik arvamusküsitlused ütlevad, et Šotimaa hääletab iseseisvumise vastu. Põhjus on lihtne. Ja see on ka põhjus, miks Šotimaa olukord on võrreldes Eesti omaga teistsugune. Eestil oli vaja iseseisvust, et olla vaba. Šotimaa on vaba. Me oleme nii vabad, et meil on vabadus hääletada end Suurbritannia koosseisust välja. Küsimus on, kas meil on vaja seda teha.

Šotimaa on paljudel viisidel juba praegu väga iseseisev. Meil on teine kirik, teine haridussüsteem, teine valitsemiskorraldus. Ja meil on kõik võimalused erinev olla, keegi ei sea selleks meile takistusi. Kui keegi selles liidus kannatab, siis on need inglased. Kui keegi ütleb, et šotlased on selles liidus kuidagi represseeritud olukorras, on see naeruväärne.

Iseseisvuse pooldajad taovad endale vastu rinda ja ütlevad, et nad on Šotimaa poolt. Tegelikult nad ei ole Šotimaa poolt. Ma arvan, et Šotimaa huve saab kaitsta just Suur­britannia koosseisus. Selleks ei pea lõhkuma liitu ja tegema läbi kogu majanduslikku, poliitilist ja riigikaitselist segadust, mis sellega kaasas käiks. Lahkulöömise hind on liiga kõrge, ja meil ei ole mõtet seda maksta. Me oleme vaba maa. Meil ei ole vaja fetišeid nagu lipud, armee ja saatkonnad, et seda tõestada. Nii Šotimaale kui ka kogu Suurbritanniale on parem, kui erinevad piirkonnad töötavad koos.

Suurbritannia on riik, mille turvalisus on viimasel ajal kannatada saanud. Me näeme praegu, mis toimub Ukrainas. Putinil on läinud seal korda olukorda tõsiselt destabiliseerida. See peaks olema ohu märk ka teistele.

Te usute, et midagi sarnast, mis toimub praegu Ukrainas, võib juhtuda Šotimaa iseseisvumise tõttu Suurbritannias?

Jah. Las ma sõnastan selle nii: kes võidaks sellest kõige enam, kui Suurbritannia laguneks? ­Suurbritannia on tohutu strateegiline rivaal Venemaale. Kas sa arvad, et Kreml upuks pisaratesse, kui see laguneks?

Seega turvalisus on peamine põhjus, miks Šotimaa peaks hääletama iseseisvumise vastu?

Ma arvan, et oleks väga naiivne turvalisuse peale mitte mõelda. Kui NATO baasid Šotimaal suletaks, oleks see isegi siis, kui me jätkaks NATO liikmena, väga halb. Me nägime sel nädalal Kiievi tänavatel toimunust, mida brutaalse jõu olemasolu tähendab. Moskva on vaenulik jõud. Seda, kui vaenulik jõud see on, ja millised võivad olla tagajärjed, kui see jõud meie vastu pöördub, oleme alles nüüd mõistma hakanud.

Kui ei oleks Putinit, oleksin ma palju rahulikum selle üle, millise suuna Šotimaa võtab. Kuid oleks väga naiivne arvata, et Putin muutub üleöö väikseks armsaks poniks.

Seni on nii iseseisvuse pooldajad kui vastased rõhunud peamiselt majanduslikule argumendile.

Kas pole huvitav, et rahvuslik debatt taandub rahale? Ausalt öeldes ma olen veidi pettunud. Ma lootsin, et toimuma hakkav debatt keskendub šoti identiteedi erinevatele aspektidele, et sellest saab peamiselt kultuuriline ja poliitiline debatt. Kui rääkida identiteedist, on sel mitu kihti. Keeleliselt kuulume me kokku teiste Põhja-Euroopa rahvastega, soomlaste ja eestlasteni välja – võta kas või sõna Yule, mis jõule tähistab.

Kui aga majandus jutuks tuleb, on praktilisi põhjuseid mõlemal poolel. Mida Šotimaa paistab tahtvat, on et London maksaks meie arveid ja meie saaksime tasuta kaasa sõita. Pole siis ime, et London selle peale keskmist sõrme näitab.

Probleem on, et selles debatis aetakse soovid tegelikkusega segi. See ei ole isegi mitte naiivsus, see on pigem tõe mitterääkimine. Näiteks kinnitatakse, et Šotimaa jaoks poleks ELiga ühinemine probleemiks, ja et on olemas juriidiline dokument, mis seda kinnitab. Mis dokument, küsime meie. Aga me ei avalda seda, vastavad nemad. Miks mitte, see on maksumaksja raha eest tellitud? Nad läksid kohtusse, et takistada dokumendi avaldamist. Ja tead, mis? Selgus, et nad ei olnud kunagi juriidilist nõu küsinudki. Nad raiskasid maksumaksja raha, et takistada dokumendi avaldamist, mida nad kunagi küsinud ei olnud.

Kui iseseisvuse pooldajad väidavad, et ELiga liitumisega ei oleks Šotimaal mingeid probleeme, siis nii see ei ole. Hispaania valitsus ei arva nii, nad ei ole huvitatud, et Euroopa riigid lagunevad, kuna see puudutab ka Hispaaniat ennast.

Vastuseta küsimusi on palju. Me ei tea, mis valuuta meil hakkaks olema. Meil on probleemid pensionisüsteemiga. Me ei tea, kust me selle korda tegemiseks raha saame. Me ei tea, kuidas seda olukorda lahendada. Ja kust hakkaks jooksma riigipiir? Selle kohta on erinevaid tõlgendusi. Kui kaua läheks, et piiriküsimustes kokku lepitaks?

Ma olen aru saanud, et iseseisvuse pooldajad väidavad, et Šotimaa annab ühiskassasse oluliselt enam kui tagasi saab, mis teeks Suurbritanniast lahku löönud Šotimaa oluliselt rikkamaks riigiks, kui see on praegu.

See on väga vastuoluline küsimus ja vastus sõltub sellest, kust poolt vaadata. On aastaid, kui Šotimaa panustab enam, kui tagasi saab. Kuid on ka aastaid, kus Šotimaa saab oluliselt enam, kui maksab. Kui rääkida iseseisvuse pooldajatega, ütlevad nad, et seda viimast ei juhtu kunagi. Kui sa räägid konservatiividega, ütlevad nad, et see juhtub kogu aeg ja Šotimaa on lihtsalt parasiit. Tõde on see, et meil on väga läbipõimunud majandus. 80–90 protsenti meie kaubavahetusest toimub teineteisega. Seda lahti harutama hakata oleks väga keeruline.

Vaataks asja korraks teisese külje pealt. Mida ülejäänud ­Suurbritannia kaotaks, kui Šotimaa iseseisvuks?

Nad kaotaks suurepärase rahvuse ja sõbraliku naabri. Me oleme kultuuriliselt, poliitiliselt, sotsiaalselt Suurbritanniale väga palju andnud. Vaata kas või peaministreid: David Cameron, Gordon Brown – mõlemad šotlased. Tony Blair sündis Edinburghis. Bonar Law – šotlane. Henry Campbell Bannerman – šotlane. Arthur Balfour – šotlane. Ramsay MacDonald – šotlane. Ja nii edasi. Suurbritannial on olnud enam šotlastest kui inglastest peaministreid. Oleks täiesti vale arvata, et me oleme mingil moel Londoni surve all. Pagan võtaks, meie juhimegi Suurbritanniat!

Rääkimata sellest, mida Šotimaa on andnud kultuuriliselt. See oleks katastroof Suurbritannia jaoks, kui Šotimaa lahkuks. Ja see oleks katastroof Šotimaa jaoks niisamuti. Meie tugevus on just meie multikultuursuses.

Meid ei ole kunagi vallutatud. Põhjus, miks me oleme üks riik, on see, et Šoti kuningas James VI võttis üle ka Inglismaa trooni. Kui keegi end ­Suurbritannias allasurutuna peaks tundma, siis on need inglased! Nad vaevalt saavad meie kõrval sõna. Me oleme valjuhäälsed, jutukad, otsekohesed.

Inglased on aga nii kohutavalt viisakad. Kui sa neile jala peale astud, on nemad need, kes vabandust paluvad. Mida nad kaotaks, kui Šotimaa lahkub? Nad kaotaks oma liidrid.

Hea küll. Kuid ometi soovib osa Šotimaa elanikest iseseisvust. Mis on teie meelest põhjus?

Suurbritannia on oluliselt muutunud. Veel veidi enne minu sündi oli tegu impeeriumiga. Selle kaotamine muutis riiki, ja oleks naiivne arvata, et selle kaotusega ei kaasnenud kriisi. Šoti rahvuspartei leiab, et paljurahvuselise riigi idee on sellega lõppenud ja me peaks kõik minema oma teed. Ma arvan, et see on vale. Ma usun, et Suur­britannia suudab hoida oma liidripositsiooni, mis tal on olnud. Meil on vaja maha pidada põhjalik debatt selle üle, kes me oleme ja mis on meie roll.

Mis juhtub, kui Suurbritannia otsustab mitte jätkata ELi koosseisus, Šotimaa aga tahab jätkata?

See on väga hüpoteetiline küsimus ja sõltub sellest, kas konservatiivid võidavad järgmised valimised. Mina arvan, et ei võida. Konservatiivid on endale ELi küsimusega ise nööri kaela pannud. Tegelikult ei ole ­Euroopa Suurbritannia jaoks isegi eriti oluline aruteluteema. Probleem on pigem meedias. Meedias toimub nõiajaht, väga raske on öelda midagi ­Euroopa poolt. Vastuseks on viha ja kiusamine. Aga kui referendum tõepoolest toimuks, siis ma usun, et terve mõistus võidaks ja me otsustaks jääda.

Kui aga Šotimaa lahkuks ­Suurbritannia koosseisust, ­Suurbritannia Euroopa Liidust ja Šotimaa omakorda liituks Euroopa Liidu ja Schengeniga, tooks see kaasa väga keerulise olukorra. Loodame, et see ei lähe nii kaugele.

Aga kui rääkida Šotimaa iseseisvusest, siis seda võib vaadata ka nii: me oleme juba eraldiseisev riik. Suurbritannia. See olemegi meie.