Holger Mölder, Vladimir Sazonov: Iraani ignoreerimise hirmutavad stsenaariumid

Holger Mölder. Foto: SCANPIX

Kuigi Šveitsis algas 22. jaanuaril rahvusvaheline Süüria rahukonverents, on laiem poliitiline perspektiiv Lähis-Idas hirmuäratav. Jättes Iraani rahuprotsessist kõrvale, on Süürias pööret tekitada väga raske ning kogu sealne olukord võib kontrolli alt täiesti väljuda.

Süüria kodusõja osaliste kutsumine ühise laua taha on suur samm edasi, ent kui eirata selle piirkonna peamisi jõude, võivad püsiva rahu väljavaated jääda hapraks. Kutse rahukonverentsile said küll paljud sealsed riigid, kuid ukse taha jäeti mõjuvõimas piirkondlik jõud – Iraani Islamivabariik. Kuigi ÜRO peasekretär Ban Ki-moon saatis kutse ka Iraanile, oli ta sunnitud selle tagasi võtma, sest Süüria opositsioon on kategooriliselt nende kaasamise vastu. Mõõduka islamivaimuliku Hassan Rouhani võit suvistel Iraani presidendivalimistel 2013. aastal avas ukse riigi suhete paranemisele läänega, kuid tee tõelise pingelõdvenemiseni on olnud pikk ja käänuline.

Teatavaid märke Iraani huvist suhteid läänega parandada võis leida juba pingete tõusust usujuhi Ali Khamenei ja eelmise presidendi Mahmoud Ahmadinejadi vahel, mis viisid selleni, et Ahmadinejadi pooldajad jäid ilma usujuhtide toetusest ning eelmise presidendi soosik Esfandiar Rahim Mashaei ei pääsenud üldse heakskiidetud presidendikandidaatide hulka. Hassan Rouhani oli pragmaatiline valik, kes rahuldas opositsiooni, kuid oli laias plaanis vastuvõetav ka usujuhtidele. Uue presidendi poliitilise programmi suur eesmärk oli suhete parandamine lääneriikidega, sealhulgas USAga.

Eesmärki saavutamast takistavad põhiliselt kaks valupunkti. Esiteks Iraani tuumaprogramm, mis on üpris terav küsimus rahvusvahelisel areenil, teiseks Iraani toetus rahvusvahelise põlu alla sattunud Bashar al-Assadi režiimile.

Edukamalt on läinud Iraani tuumaprogrammi allutamine rahvusvahelisele kontrollile. Vastavalt mullu saavutatud kokkulepetele nõustus Iraan hiljuti piirama uraani rikastamist Natanzi ja Fordo keskustes senise 20 protsendi asemel kuni viie protsendini. Vastutasuks anti Iraanile tagasi osa tema külmutatud varadest lääne pankades. Lisaks nõustus Iraan loobuma uraani rikastamiseks kasutatavate uute tsentrifuugide ehitamisest.

Tõsine takistus tuumaläbirääkimistele on olnud USA poliitiliste ringkondade, eeskätt Kongressi vähene valmisolek sanktsioone leevendada, kuna see ei meeldi ameeriklaste peamisele liitlasele sealkandis – Iisraelile – ega ka sunniitlikele araabia riikidele eesotsas Saudi Araabiaga. Veel hiljaaegu esitas vabariiklik senaator Mark Kirk Kongressis hoopis sanktsioonide karmistamise eelnõu, väites, et sanktsioonid aitavad kõige paremal viisil ära hoida sõda ja takistavad Iraani tuumavõime väljaarendamist. USA valitsusringkonnad eesotsas välisminister John Kerryga on väljendanud suhete normaliseerimiseks siiski ettevaatlikku optimismi, kuigi teekond leppimiseni on pikk.

Iraani mõju Lähis-Idas on siiski väiksem, kui riigi poliitiline ja sõjaline võimsus seda eeldada lubaks, piirdudes põhiliselt riikidega, kus islami šiiitide harul on tugevamad positsioonid, nagu Süürias, Iraagis ning Liibanonis.

Nii oleks Iraani kaasamata jätmine Süüria konflikti lahendamisse strateegiline ja poliitiline viga, sest Iraani mõju Süüria juhtkonnale on täiesti ilmne. Lisaks tuleb arvestada ka Iraani mõjuga naaberriigi Liibanoni mõjukale šiia islamistide liikumisele Hezbollah, kelle käsutuses on arvestatav sõjaline jõud ning kes suutis edukalt vastu panna isegi Iisraeli rünnakule Liibanonis 2006. aastal, mida mitu spetsialisti on tagantjärele hinnanud kui Iisraeli esimest sõjalist kaotust seal piirkonnas.

Iraani kaasamine konflikti lahendamisse aitaks parandada lääneriikide suhteid Teheraniga ja suurendada Iraani usaldust lääne vastu, suurendada Süüria šiia kogukonna (sh alaviitide) kindlustunnet ja aitaks kaasa Süüria konflikti lahendamisele, sest Iraani käes on nupud Bashar al-Assadi mõjutamiseks.

Iraani võib lugeda konflikti huvitatud osaliseks, sest Süüria on üks vähestest araabia riikidest, kellega Iraanil on lähedased suhted, ning kindlasti pole tema huvides Süüria lagunemine omavahel sõdivateks osadeks. Siiski, juhul kui Bashar al-Assad võimu kaotab, kerkib kohe üles terav ja aktuaalne küsimus, mis saab alaviitidest, kes on võrreldes sunniitidega Süürias selgelt vähemuses. Võib juhtuda, et sunniitlikud jõud hakkavad võimule tulles 45 aastat Süüriat juhtinud alaviite taga kiusama ja neile kätte maksma.

Kui konflikti osalised kokkulepeteni ei jõua, on Süürias võimalikud mitmesugused stsenaariumid, mis kõik on üpris pessimistlikud.


Esimene stsenaarium. Rahuläbirääkimiste katkemine viib status quo jätkumiseni ehk Assadi klann jääb püsima ja jätkub ka opositsiooni relvastatud vastupanu. Assadi klanni võimusüsteem võib osutuda mitte reformitavaks või liiga hapraks, nii et järeleandmisi tehes laguneb see sootuks. Sisuliselt on Bashar al-Assad poliitikuna sooritanud diplomaatilise ja poliitilise enesetapu ning kaotanud usalduse nii oma riigis, Lähis-Idas kui ka rahvusvahelise üldsuse silmis. Teda toetavad vaid üksikud riigid, nagu Venemaa, Iraan ja Hiina.

Teine stsenaarium. Süürias tuleb võimule mõni teine ilmalikku laadi sõjaväeline diktatuur ehk hunta, mis toob kaasa korruptsiooni, inimõiguste rikkumise ja repressioonid, aga ka maade, huvisfääride ja raha jagamise uute võimude vahel. Nad võivad välja kasvada Assadi klannist ja tema lähedastest ringkondadest, kuid võivad tulla ka opositsioonilise Vaba Süüria Armee ringkondadest.

Selline stsenaarium teostus alles hiljuti Egiptuses, kui sõjavägi võttis võimu autoritaarsuses süüdistatud, kuid seaduslikult valitud presidendilt Mohamed Mursilt, mis pikemas perspektiivis võib islamistide mõju hoopis suurendada.

Kolmas stsenaarium. Assadi režiimi vägivaldne kukutamine võib viia sunni fundamentalistide teokraatliku diktatuurini kujul, nagu seda taotlevad salafistlikud rühmitused al-Nusra rinne ja Al-Qaedaga seotud rühmitus Iraagi ja Levandi Islamiriik.

Seesuguse teokraatliku emiraadi või kalifaadi tekkimine Euroopa Liidu lähedal oleks eriti ohtlik perspektiiv kogu Euroopale, aga ka Türgile, Iraanile, Kaukaasiale ja eriti Iisraelile. Süüriast saaks baas neile, kes ekspordivad islami radikalismi ning toetavad rahvusvahelist terrorismi.

Sunniitlike ekstremistide võimuletulek Damaskuses oleks šiiitliku Teherani jaoks suur löök, mistõttu Iraan tuleb kindlasti Süüria probleemide lahendamisse kaasata. Vastuseis Al-Qaeda ja teiste sunniitlike äärmuslaste mõju kasvule piirkonnas võib lähendada Iraani ja lääneriikide huvisid.

Neljas stsenaarium. Süüria laguneb väikesteks mässavateks piirkondadeks, mida kontrollivad omavahel sõdivad rühmitused. See tekitaks tänapäeva Somaaliaga sarnaneva olukorra, mis oleks ohtlik julgeolekule, laastav majandusele ja kogu sealse piirkonna stabiilsusele, sest permanentse kodusõja oht oleks väga suur ja äärmusrühmituste radikaliseerumine aina süveneks. Süüria Kurdistani de facto iseseisvumine ei rõõmustaks Türgit ega ka Iraagi ja Iraani valitsust, kellel on ajaloolisi probleeme kurdi separatistidega.

Viies stsenaarium. Moslemi Vennaskonna Süüria haru võimuletulek tooks kaasa demokraatia ilmingutega islamistliku režiimi, mis toetuks paljuski Araabia poolsaare naftamonarhiatele, aga poleks vastuvõetav ei läänele ega ka Iraanile ja Süüria usuvähemustele, kelle vabadust võidakse piirata.

Kuues stsenaarium. Kõige väiksemaks võib hinnata tõenäosust, et tekib lääne tüüpi demokraatia, mille järele puudub nii riigis kui selle ümbruskonnas laiem sotsiaalne tellimus. Ilma tugeva rahvusvahelise abita kukuks habras lääne mudelile toetuv demokraatlik või pooldemokraatlik riigikord kiiresti kokku, mis vallandaks uue kodusõja ja konfliktide laine Süürias või isegi laiemalt.

Lõpetuseks. Iraani praegune riigikord ja selle regiooni poliitika võib meile mitte meeldida ning mitte vastata meie väärtushinnangutele, kuid märkimisväärse piirkondliku jõu eiramine vaid tugevdab pingeid Lähis-Idas. Iraani teokraatliku režiimi näol on tegemist objektiivse reaalsusega, millega peavad hakkama saama iraanlased ise. Sellepärast on lühinägelik neid regionaalsetest rahuprotsessidest välja tõrjuda, eriti veel nüüd, kui pärast pikki aastaid on tekkinud lootus lahendada Iraani ja lääneriikide vastuolud ning Iraani uus juhtkond on olnud kokkulepetele avatum kui talle eelnenud president Ahmadinejad.

Uksenäitamine Iraani praegustele võimudele võib aga veelgi suurendada läänele vastanduvate äärmuslike usuringkondade mõju, mis lükkab püsiva rahu tekke Lähis-Idas veelgi kaugemasse tulevikku. Samuti võib see märkimisväärselt halvendada lääne ja Iraani suhteid, mille paranemist tuleks sel juhul oodata veel väga kaua. Seega pole ebastabiilsuse kaart Lähis-Idas võimalik ületada Iraanist mööda minnes.