Ilva Skulte: mis on kultuuriajakirjandus?

Läti lipp Foto: Liis Treimann

Kunstikriitikat tehakse laiemalt kui kunagi varem ning ignoreeritakse peaaegu täielikult, kirjutab Ilva Skulte Sirbis.

Läti tänast kultuuriajakirjandust ei iseloomusta ainuüksi turuloogika ja majandusliku kitsikusega kaasnevad mured, vaid mitmed muudki valdkonnas üleilmsed või Läti meediasüsteemi ja -turu spetsiifikaga seotud probleemid. Globaalsed probleemid tulenevad migratsioonist, majanduskriisidest, kultuuride segunemisest ning iseäranis tarbijalikkuse ilmingutest meediaturul, mis on kaasa toonud kvaliteedi ohverdamise sisu kommertsialiseerumise nimel. Üleilmselt mõjutab ja muudab traditsioonilist meediat suhtlusmeedia ekspansioon. See puudutab eri viisil nii info- kui arvamusajakirjandust. Facebooki ja Twitteri taolistes võrkudes on tõhus kultuurisündmusi puudutav inforinglus, blogosfäär seevastu on tugev konkurent tõsiekspertide kriitikale, mida on massikommunikatsiooni algusest saati viljelnud traditsiooniline meedia.

Läti kohaliku iseloomuga probleeme ei saa ehk pidada samavõrd tähenduslikeks, kuid needki pole vähema mõjuga. Püsiva rahvusliku meediapoliitika puudumine ning kultuurimeedia garanteeritud toetusmehhanismi väljatöötamata jätmine on postnõukogude perioodil hävitanud nõudmise iseseisva ja kvaliteetse (uurimusliku ja refleksiivse) kultuuriajakirjanduse järele. Väljaannete ja toimetustega aset leidnud lõppematute muutuste käigus on tuulde lastud ka ajakirjanduse enda kultuuritraditsioonid: tavad, väärtused, normid, standardid, žanrid ja stiilid ning professionaalsed oskused. See mõttesügavus, käsitletavate küsimuste laiaulatuslikkus ja mõju, mis oli nõukogude ajal iseloomulik näiteks kultuurilehele Literatūra un Māksla (Kirjandus ja Kunst) ühes selle truu lugejas- ja autorkonnaga ning selgete, tihtigi julgete eesmärkidega, on pöördumatult kaotatud. Ning see on vaid osaliselt seotud majanduslike põhjustega.

Kultuuriajakirjandust puudutab ka identiteedikriis, mis tuleneb kultuuri staatusest modernses ja postmodernses ühiskonnas. Meediateoreetik Denis McQuail(1) on visandanud vastasmõjude välja, näidates, kuidas erineva sotsiaalse staatusega ja mitmete alade töötajaid (meediaadministraatoreid ja -juhte, sisuloojaid ja tehnilisi töötajaid) kaasavad meediaorganisatsioonid asuvad mitmesuguste mõjuvektorite keskmes, sõltudes avalikkuse ja kultuuri vajaduste kõrval omanikest, reklaamiandjatest ja auditooriumist, valitsusest jne. Kultuur on uuele, algupärasele, ehedale, kreatiivsele suunatud laboratoorium, aga ühtaegu ka arhiiv ning samuti tihedalt seotud haridusliku, kasvatusliku ja sotsialiseeriva funktsiooniga.

Tähendused ja eesmärgid, mida me kultuurimeediale oma ettekujutustes omistame, on vägagi erinevad ja tihti subjektiivsed. Paljud rõhutavad kultuuri­meedia osa elitaarse kultuuri viljelemisel, kuid maailmas on ka näiteid, kus kultuurimeedial on suur konsolideeriv roll rahvakultuuri teadvustamisel, säilitamisel ja mõistmisel.ÂÂ  Kõigile on näha nn populaarkultuuri ekspansioon kultuurimeediasse ning elustiili ehk argikultuuri elementide lisandumine kultuurikajastusse. Situatsiooni teevad veelgi keerulisemaks sellised tänapäeva globaalkultuurile iseloomulikud ilmingud nagu etniline ja sotsiaalne hübriidsus ning struktuursed muutused kultuuris.

Poola sotsioloog Zygmunt Bauman on viimaste iseloomustamiseks kasutanud „voolava modernsuse” (liquid modernity) metafoori. Baumani järgi pole tänapäeva kultuuril rahvast, keda valgustada ja õilistada, vaid kliendid, keda võrgutada. Võrgutamine, erinevalt valgustamisest ja õilistamisest, pole ühekordne, vaid avatud tegevus. Kultuuri funktsiooniks pole mitte vajaduste rahuldamine, vaid uute loomine, hoides seejuures päevakorras allasurutud või püsivalt rahuldamata vajadusi. Selle peaeesmärk on mitte lasta subjektidel rahuldust tunda ning pärssida, täieliku ja lõpliku rahulduse saabumist, mis ei jätaks ruumi järgmistele, uutele ja veel rahuldamata vajadustele ja ihadele. (2)

Sellises olukorras ei saa kultuuriajakirjandus säilitada oma tavapärast positsiooni ja tegevuspõhimõtteid. Uues situatsioonis ei saa lähtuda ainult tavapärastest printsiipidest, vaid ka uutest kriteeriumidest nagu kiirus, sünkroonsus, sõnumi lühidus, hoomatavus, reportaažlikkus, kohanemisvõime ning ajakirjanduslik professionaalsus.(3) Niisuguses kontekstis oleks paslik küsida, mida see kultuuriajakirjandus endast siis õieti kujutab? Millised on selle eesmärgid, ülesanded, mida me kultuuriajakirjanduselt ootame? Sellele võib vastata vähemalt kolmel viisil.

Esiteks peab kultuuriajakirjandus püsivalt pakkuma kompetentset ekspertiisi, s.t kriitikat. Ainult kajastamise ja hindamise kaudu pälvivad kunstiteosed heakskiidu ja tuntuse. Kultuuriajakirjanikud on endiselt väravavahiks, kes lubavad või keelavad kunstnikul kunstiilma siseneda. Selles mõttes peab kultuuriajakirjanik olema kunstimaailmas oma inimene, osalema kultuuriringkondade elus, kõike ja kõiki võimalikult lähedalt tundma ning lävima teatud osaga kultuurieliidist, kelle elu ta kajastab. On selge, et tihtipeale läheme kontserdile või näitusele just seepärast, et oleme sellest lugenud päevalehest või netiportaalist. Kui kirjutaja on tuntud kui muusika- või kunstielu aktiivne kaasosaline, kes kõiki tunneb ja mitte midagi vahele ei jäta, pälvib ta seda enam publiku usalduse ning kontserdi- või näitusekülastusele järgnev positiivne hinnang on loojale sümboolse kapitali eest, mida kasutatakse otseselt nii toote edasisel turundamisel (sageli tsiteeritakse näitusesaalides, kavalehtedel ning raamatukaantel just meediatekste) kui ka hinna kujundamiseks kunstiturul.

See Lätis vägagi tuntud, kuid mitte alati võimalik mudel on selges vastuolus teise lähenemisega, mida võiks iseloomustada ajakirjandusliku vaateviisina. Ajakirjanduse vaatevinklist kehtivad kultuuriajakirjandusele samad väärtused ja normid mis teistelegi ajakirjandusvaldkondadele. Need on peamiselt seotud informatsiooni kvaliteedi tagamisega (objektiivsus, mõistetavus, ausus, tasakaalustatus).

Ajakirjanduse ülesandeks on kultuurielu sündmustest, uutest teostest, suundumustest, kultuuripoliitikast jne teavitamine, kusjuures põhiaktsent asetub seejuures ometigi tõele (objektiivsus, ajakirjaniku erapooletus, arvamuste mitmekesisus). Seda on aga raske, peaaegu võimatu tagada, kui ajakirjanik (või kriitik) on omainimene keskkonnas, kus tegutsevad tema kajastus ja kriitikaobjektide autoridki ning tema hinnangutele ei esitata rangeid metodoloogilisi nõudmisi nagu teadusuuringule. Seepärast on meediakommunikatsiooni ekspertide (näiteks Sergejs Kruksi) kirjutised kunstikriitika metafooriliste tõlgenduste suhtes enamasti laitvad, kuid kriitikud ei aktsepteeri ega mõista ses laadis tõdemusi, kuna esindavad teistsugust normatiivset traditsiooni. Mõistmatus ja sallimatus kultuurivaldkondade ekspertide seas pole Lätis siiski haruldus, eriti kui jutt läheb kasinale rahastamisele.

Kultuuriajakirjanduse ajakirjanduslikustumisega kaasneva solidaarsuse puudumise võiks ometi lihtsalt kõrvale heita, kuid vaid meedia tingimusteta avatuse korral nii valdkonna kultuuriinimestest ekspertide kui autorite suhtes. Võimalik, et just rangete ajakirjanduslike normide järgimise korral neis väljaannetes, mis pole spetsialiseerunud ühele kitsale valdkonnale (päevalehed, Läti raadio kultuurisaade „Kultuurirondo” või „100 grammi kultuuri” Läti televisioonis), oleks nende sisu laiale auditooriumile senisest veelgi tajutavam, huvitavam ja kvaliteetsemgi.

Kvaliteetse kultuuriajakirjanduse juurde kuulub siiski ka interpretatsioon, analüüs ja arutlemine, lähenemisviis, mis pakub auditooriumi kultuuriväljal toimuvast teavitamise kõrval nende sündmuste, aga ka muude sotsiaalse elu valdkondade probleemide filosoofilist analüüsi ja loovtõlgendust. Sellist lähenemist kohtab osaliselt paljudes Läti väljaannetes, kõige eredamalt ja püsivamalt ajakirjas Rīgas Laiks. Ka kultuuriportaal Satori vastab suures osas sellele iseloomustele. Mõnigi kord on refleksiivne kultuuriajakirjandus välja kasvanud mõnest kultuurivaldkonna esiti üsna spetsiifilisest meediast; seda võib öelda Läti Raadio 3. programmi (klassikaraadio) mõningate saadete kohta. Vajadus sellise lähenemise järele on auditooriumil olemas, ent ka reflektiivsel-kriitilisel lähenemisel on kultuuri­ajakirjanduses mitmeid probleeme, eriti ajapuudus. Aega pole ei auditooriumil, et hõlmata, mõista ning süveneda, ega meedial, et luua süvitsiminevat sõnumit ning kasvatada endale potentsiaalsete autorite tulevasi põlvkondi. Teiseks probleemiks on intellektuaalse refleksiooni traditsioonide katkemine, mis, võimalik, väljendub kõige valusamini just autorkonna ringi kitsuses. Toimetajad peavad nendega hakkama saama, kuid varsti hakkab lugejagi igavust tundma ...

Kultuuriajakirjanduselgi tuleb ennast kriitiliselt hinnata. XXI sajandi alguses on sellest hinnangust lähtuvad signaalid maailma mitmeis paigus juba üsnagi alarmeerivad, eriti kriitika puhul, millel on traditsiooniliselt olnud väga oluline positsioon kunstiliste saavutuste hindamisel ning kunstivälja järelevalvel. «Kunstikriitika on ülemaailmses kriisis. Tema hääl on väga nõrgaks jäänud, kadudes lõputul efemeersel kultuurikriitika mokalaadal ... Lühidalt on kunstikriitika olukord selline: seda tehakse laiemalt kui kunagi varem ning ignoreeritakse peaaegu täielikult … Kunstikriitika on läbipaistev: see on justkui kultuuridiskussioonide ruumis hõljuv loor, mis ealeski kuskil maha ei lange. … Võimalik, et ajalehtede kunstikriitika hakkab kiires tempos hääbuma, nii nagu kunstikriitika on kadunud televisiooni ja raadio kultuuriprogrammidest,» kirjutab oma 2003. aasta pamfletis «Mis juhtus kunstikriitikaga» USA kunstiteadlane James Elkins.(4)

Teistegi valdkondade esindajatel tuleb välja selgitada, mis siis õigupoolest juhtus ja millistel põhjustel. Näiteks, läti kirjanduskriitika surma ennustati juba 2008. aastal, pühendati sellele küsimusele diskussioone, mis päädisid aga vaikselt.(5) Sellega võrreldes on Prantsuse ajakiri Le Temps Modernes oma väljendustes ja oletustes tunduvalt radikaalsem. Läinud aasta alguses oli üks number tervenisti pühendatud kriitika kriisile kirjanduse kontekstis. Pierre Jourde, üks autoritest, sedastas oma intrigeeriva pealkirjaga kirjutises «Kuidas kirjanduskriitika endale lõpu tegi» järgmist: «Ajakirjanduslik kriitika, mis peaks põhimõtteliselt publikule tutvustama kirjandustoodangu parimat osa, on kaotanud suuresti oma tähtsuse ja usaldusväärsuse. [---] Internetist tulenev konkurents, peavoolumeedias kirjandusele ja kirjanduskriitikale eraldatud trükipinna vähenemine ning maitsevaeste toodete üleküllus on kahtlematult nende nähtuste seas, mida peab arvestama hakkama. Kriitilise refleksiooni aeg käib halvasti kokku ärilise aja kiirendusega».(6)

Aja, trükipinna ja vahendite kokkuhoid, teisisõnu, tendents kasvava efektiivsuse suunas on meediaorganisatsioonides põhiline tegur, mis on sundinud loobuma koosseisuväliste kriitikute teenustest ning jätnud professionaalsete ajakirjanike päralt kultuuri- ja kriitikarubriigid väljaannete kunstilehekülgedel. Nõnda kaob kriitiku ehe selgitaja, tõlgendaja ja hindaja roll ning meediast saab pelgalt loovvaldkondade teenija. Samalaadse järelduseni kultuuri­ajakirjanduse kohta on jõudnud Soome uurijad H. Hellman ja M. Jaakola, ajalehes Helsingin Sanomat.

Nad näevad kokkupõrget kahe fundamentaalse kultuuriajakirjanduse paradigma vahel ehk «võitlust esteetilise ja ajakirjandusliku lähenemise ning vastavalt esteetiliste ja ajakirjanduslike väärtuste vahel».(7) Kultuuriajakirjandus on nende järgi traditsiooniliselt nautinud «erilisi, teistsuguseid» ajakirjanduslikke privileege (ei järgi norme, eriti objektiivsus- ja erapooletusnõuet, segab žanre ning sarnaneb stiilivabaduse osas kirjandusega). Nüüd tahetakse seda «normaliseerida», nõudes žanrilist mitmekesisust, formaatide konkreetsust, hõlmatavust, arvukama auditooriumi kõnetamist, sundides ühtaegu loobuma süvaanalüüsist, mistõttu auditooriumi kõige kultuurilembelisem osa jääb tõenäoliselt rahuldamata.

Nii jääb tänapäeval võimalus võtta omaks kultuuri mõiste laiem ning hägusam definitsioon, mis tunnistab kultuuri mitmekesisust ja muutumisvõimet, lisada kultuuriajakirjanduse refleksioonipaatosele enesereflektsiooni paatos. Nõnda teevad S. Porombka ja E. Schutz oma raamatu sissejuhatuses, mis käsitleb tuntumaid Saksamaa kultuuriväljaandeid kuni tänapäevani. Nad on andnud ka vastuse küsimusele «Mis on kultuuriajakirjandus?»,(8) millega siinse kirjutise autor ühineb. Selle vaateviisi järgi ei hõlma kultuuriajakirjanduse tekstid vaid seda, mida enamasti kultuuri all silmas peetakse ning mis tähendab tavaliselt nn kõrgkultuuri: kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat, arhitektuuri, võib olla veel kino, televisiooni ning ehk veel ka kultuuripoliitikat.

Mõningad kultuuriosised ehk sellise komplektiga ka hõlmatakse, aga ometigi pole tegemist kultuuriajakirjandusega, nagu seda võiks mõista. Kultuuriajakirjandus vaatleb, kirjeldab ja mõtestab kultuuri kui midagi sellist, mida inimesed loovad tähendusmahukana. Kultuuriajakirjandus tegeleb kultuuri­faktidega, lähtudes nende suhtelise tähendusrikkuse aspektist. Selliselt ta mitte ainult ei osale selle tähendusrikkuse teadustamisel ja määramisel, vaid teeb seda, olles ise kultuuritõigaks, mille iseseisev tähenduslikkus pole määratud nüüd ja igaveseks, vaid mida tuleb pidevalt kultuuriprotsessis (kus ta ise osaleb) kuulutada.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

1 D. McQuail, Mass Communication Theory: An Introduction. SAGE, London 1994.

2 Z.Bauman, Culture in a Liquid Modern World. Polity Press, Cambridge 2011, lk 16-17.

3 S. Janssen Art journalism and cultural change: The coverage of the arts in Dutch newspapers 1965 –1990 // Poetics, 26, lk 329 – 348.

4 J. Elkins, What Happened to Art Criticism? – Prickly Paradigm Press, Chicago 2003, lk 1.

5 G. Berelis, Par kritiku, tās galu, prātā paturot augšāmcelšanās iespējas.

6 P. Jourde, Comment la critique litteraire s’est suicidee. – Le Temps Modernes 2013, nr 1–3, lk 35.

7 H. Hellman, M. Jaakola, From aestates to reporters: The paradigm shift in arts journalism in Finland. – Journalism 2011, 13 (6).

8 S. Porombka, E. Schutz, Ein Vorwort. – 55 Klassiker der Kulturjournalismus. S. Porombka, E. Schutz, B&S Siebenhaar Verlag, Berlin 2008, lk 12–14.