Muusikakoolid peaksid palju julgemalt tegelema õppurite loovusega, kirjutab muusikaajakirjanik Leelo Kõlar Õpetajate Lehes.
Leelo Kõlar: ei saa mitte vaiki olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tutvunud hiljaaegu meedia vahendusel (Mirje Mändla, «Paindlikkust ja konkurentsi», Sirp; Kadri Malm, «Uued tuuled Muusikakoolide Liidus», Muusika; Tõnn Sarv, «Muusikaõpetus võiks rokkida», ÕpL) toimunud mõttevahetustega muusikahariduse üle seoses muusikakoolide liidule uue juhatuse valimisega, lõi minu kõrvade vahel põlema märgutuluke.
Kuna ühest küljest käib jutt muusikaõpetusest üldhariduskoolides, teisalt aga muusikakoolides, võiks arvata, et pilt on erinev. Kui aga vaadata laiemalt, puudutab jutt muusikaõpetusest (kui mitte laskuda finants- ning riigi või omavalitsuse alluvuse probleemidesse) siiski kõiki.
Kolumnist Tõnn Sarv leiab, et muusikaõpetus koolides võiks rokkida. Praegu on käimas mingi vandenõu, et peletada noori muusikast eemale, serveerides muusikateadmisi ja -oskusi tüütult ja igavalt, ütleb ta, mis paneb õpilased muusikatunde vihkama. Selle asemel võiks alustada lihtsamast ja omasemast, nt tuttavlikumast rokkmuusikast, mis noori kohe kaasa haaraks ja kaasa tegema paneks. Ka vanad tuttavad Kunileiud ja Saebelmannid on ammu juba ära tüüdanud. Küll aga võiks laulda regilaule.
Kas tõesti on üldpilt nii hull?
Kui muusikatundide vihkamist aastakümneid tagasi võis veel ette tulla, siis tänapäeval on olukord paljuski muutunud. Kuigi Tõnn Sarvel võib mõnes asjas õigus olla, ei tarvitse asjale vaadata nii mustades värvides. Koolinoored ju õpivad pille, moodustavad ansambleid ja orkestreid, laulavad kooris. Nad ei teeks seda, kui tegevus oleks vihatud või tüütu. See on ju vabatahtlik. Kust see pilliõppe- või ansamblimänguhuvi siis tekkinud on? Meil on üldhariduskoolides toredaid ja erksaid muusikaõpetajaid, kes oskavad muusikatunde kujundada elavaks ja mitmekesiseks, sealt see muusikaarmastus kasvanud on.
Kui minna nüüd jutuga edasi muusikakoolide alale, siis nõustun Viljandi muusikakooli direktori Tonio Tamraga, kes märgib, et muusikakoolide (huvikoolide!) arengukavas on kirjas võrdselt arendada nii eelkutseõpet kui ka laiapõhjalist muusika huviharidust. Tallinna muusikakooli direktor Katariina Sarapik osutab võimalusele õpetada esimestel aastatel pilli rühmaõppes, et siis hiljem individuaalõppele üle minna. Kahjuks pole Eestis palju õpetajaid, kes oleksid saanud rühmaõppe läbiviimiseks vajaliku ettevalmistuse. (NB! Rühmaõpe on Jaapanis algõpetuses väga edukat kasutamist leidnud.)
Et muusikakoolid on väga erinevad, on regiooniti tekkinud olukord, kus mõnes koolis on tugev pärimusmuusika suund (nt Lõuna-Eestis), teises aga põhirõhk klassikalisel muusikal (nt Ida-Virumaal), kolmandas hoopis suurem kaal rütmimuusikal (nt Sauel). Keila muusikakooli direktor Andres Teppo regionaalset spetsialiseerumist heaks ei kiida. Ideaalne oleks, kui igas muusikakoolis oleks rohkesti võimalusi õppida kõike: klassikalisest viiulist või klaverist kuni pärimusmuusika ja rütmimuusikani.
Jah, nõus! Võru muusikakooli direktor ja muusikakoolide liidu juhatuse uus esimees Neeme Punder ütleb, et oleme nagu kahe küna vahel: üks on professionaalne akadeemiline muusikaõpetus ja teine see muusikakultuur, mis ei ole akadeemiline, aga nõuab samamoodi pillimänguoskust. Sellelt pinnalt mängitakse džäss- ja popmuusikat. Talle tundub, et aegunud on müüt, nagu segaks klassikaline muusikaharidus teatud stiilitunnetust. Pillimänguoskus oma baasteadmiste kriteeriumides on vaja omandada. Pärast võib mängida ükskõik millises stiilis, ütleb Punder.
Need siin olid vaid üksikud väljaütlemised pikemast arutelust. Arvan, et õigesti teevad koolid, kes oskavad oma õpilasi diferentseerida nii nõudmistes, taotlustes, maitsearenduses kui ka stiilides – kui vaid põhialused saaksid paika pandud! Kui osavad on meie pilliõpetajad selles vallas toimetama, võib veidi kahelda. Seda näitavad meie õpilaste kontserdid ja mitmesugused ülevaatused, kus võib märgata repertuaariga forsseerimist hobisuunitlusega õpilaste puhul.
Aga omalooming?
Nüüd aga tahaksin oma jutu suunata ühele tulipunktile, mille pärast ma seda lugu üldse kirjutama hakkasin ja millest paljud koolid kipuvad mööda vaatama. See on vajadus arendada muusikaõppurite loovust, olgu tegu siis üldharidus- või muusikakooliga. Üldhariduskoolides tegeldakse omaloominguga mingil määral küll vokaalsel tasandil, kuna pilliõpe ei tarvitse olla veel nii kaugele arenenud. Muusikakoolides saaks aga instrumentaalsel tasandil sellega märksa julgemalt tegelda. Selle kohta ütles muusikakeskkooli direktor Timo Steiner, et tehniline baas peaks olema nii hea, et see loovust ei takista. Kui solfedžo metoodika peale mõelda, oleks meil džässmuusikutelt üht-teist õppida ja üle võtta. Jah, muusikakeskkoolil on see eelis, et neil on kompositsiooniõpe.
EMTA-s on terve süsteem (Anto Pett, Anne-Liis Poll) vajalike õpetajate koolitamiseks. Üksikutes muusikakoolides tegutseb entusiastlikke õpetajaid, kes sellega edasi tegelevad (varastades selleks lisaaega!). Klaveriõpetajate ühing on oma koolitustel läbi viinud loovuse praktikatunde õpetajatele Riine Pajusaare eestvedamisel, et tiivustada õpetajaid ja anda neile uusi ideid.
Märkimisväärsed on Laagna muusikakooli ettevõtmised Tiina Vurma organiseerimisel. Loomingupäevadena on 12 aastat (!) järjest pühendutud peamiselt instrumendiõpilaste omaloomingu ergutamisele. Üleriigilised loomingupäevad on hakanud oma sooja atmosfääri ja heade tulemustega juba väikselt rahvusvaheliseks kujunema. Džässimprovisatsiooni põhiseid üritusi on korraldatud Saue muusikakoolis. Midagi ju toimub, aga paljud muusikakoolid on siiski kõrvalseisjaks jäänud. Omaloomingu kultiveerimine on muu muusikakasvatuse oluline osa. See kujundab muusikalist maitset ja eneseväljenduse julgust.
Lapsed armastavad väga teha midagi ise, kui see, eriti varasemas eas, on lõbus. Tarvitseb neid vaid ergutada. Hiljem, konkreetsete ülesannete ja programmide omandamisel kipub see lõbu lämbuma. Selles on teatav oht. Siin on määrav osa just pilliõpetajal, kes saab anda eeskuju ja innustada. Paljudel õpetajatel puudub selleks enesekindlus ja oskus. Sellele võiksid mõelda aineõpetajate ühingud. Tasuks omaloominguliste katsetuste tolerantse ja fantaasiaküllase juhendamise eest saab õpetaja loominguga tegelevalt õpilaselt iseseisvama ja huvitavama muusikalise väljendusega esituse. Omanäolisema ja julgema kindlasti.
Lõpetuseks. Kui korraldatakse üleriigilisi pillimängijate ülevaatuskontserte, nagu nüüdki 17. märtsil üks selline tulemas on, võiks kaalumisele võtta ka improvisatsiooni ja omaloomingu kontserte (mitte konkursse!) üksikutele pillidele või ansamblitele, võttes malli Laagna või Saue muusikakooli kogemustest. Miks mitte kaasata ka naabreid Lätist või Soomest? Kutsun muusikakoolide liidu uut juhatust selles suunas mõtlema.