Ivar Leimus: kogumise kiitus

Ivar Leimus Foto: Erakogu

Väikese poisina käisin sageli Võrumaal vanavanemate juures, kes elasid teineteisest umbes nelja-viie kilomeetri kaugusel. Nõnda tuli siis kõndida ühtede juurest teiste juurde. Tee polnudki nii pikk, kuid võttis alati kole palju aega. Mu isa ja ema ei saanud nimelt aru, miks on nende lapse silmad muudkui kruusateele pööratud ja mida ta sealt aeg-ajalt nopib. Kuidas tõde selgus, ma ei mäleta, kuid asja tuum peitus kivikestes – mulle nimelt meeldis neid koguda. Mõistagi mitte igasuguseid, vaid erilisi. Minu tõeliseks Troojaks oli kruusaauk vana veski kõrval, kuhu mul mõnikord lubati lausa kümneks minutiks kaevuda. Mida kõike mu kogus ei olnud – kivistunud koralle, väike armas trilobiidike ja muid ürgaegseid molluskeid! Ja ma tundsin neid nime- ja nägupidi, juba algkoolieas. Ja oskasin peast ette lugeda geoloogilisi aegkondi-ajastuid, lendavaid ja roomavaid saurusi ning palju muud tarkust, mida ammutasin akadeemik Obruštševi raamatust «Plutoonia».

Kive ma enam ei korja ja kannatamatu lugeja küsib, milleks see kõik. Aga ikka selleks, et kiita – mitte ennast, vaid kogumiskirge. Iga kollektsionäär teab tunnet, mis valdab kogujat mingi ihaldatava objekti nägemisel. See on algul kätevärinal kihk, hiljem, kui ese tallel, juba puhas rõõm. Õnnelik inimene aga on teadagi hea kodanik. Kuid sellega asi ei lõpe. Nüüd astub mängu inimlik uudishimu. Kui varem oli tarkuseterade korjamine vaevarikas töö raamatukogudes, siis internetis on eneseharimiseks kõik uksed valla. Käed rüpes pole istunud ka Eesti asjatundjad, kelle sulest on ilmunud arvukalt kogumist edendavaid kirjutisi. Meenutagem või mu hea kolleegi Anne Ruussaare hiljutisi töid Eesti klaasiajaloo vallast, mis plahvatuslikult suurendasid huvi kodumaise klaasi-kristalli kogumise vastu. Johannes Lorupi unistus – tema toodang igasse Eesti kodusse – saab tänu Annele nüüd, 80 aastat hiljem, tegelikkuseks. Nõnda teeb kogumine inimese ka targemaks.

Rohkemgi veel. Olen tundnud mitmeidki kogujaid, kelle harrastusest on välja kasvanud tõsine teadustöö, mis päädinud olulise panusega mõnda uurimisharusse. Sügava lugupidamisega mõtlen suurepärasele inimesele ja briljantsele asjatundjale Mihhail Nemirovitš-Dantšenkole, kelleta Eesti mündiajalugu poleks see, mis ta on. Või võtame Alur Reinansi, kelle panus Eesti vana hõbeda kogumisse ja uurimisse on vägagi arvestatav. Niisuguseid nimesid leidub veel ja veel.

Ja erakogud ise – missugust ammendamatut varamut need endast kujutavad! Ei suuda ükski muuseum kollektsioneerida kõike, mis meie kultuuri ja ajaloo säilitamiseks oluline. Seda eriti tänapäeval, kui neile tulmete muretsemiseks määratud riiklikud ostusummad (paar eelis­arendatavat kultuuritemplit ehk välja arvatud) on enam kui mannetud ja vähem kui sümboolsed.

Juba ligi kümmekond viimast aastat on näiteks Eesti Ajaloomuuseumil olnud ostudeks regulaarselt 75 000 krooni ehk napilt 4800 eurot aastas, millest kogude täiendamiseks saab kulutada kolmandiku – 1600 eurot. Mida suudab üks Eesti olulisemaid muuseume selle eest soetada? Praegusel ajal, kui riigieelarve tasakaal pigistab paljude tengelpunga, ei astu enam keegi üle muuseumi läve, «Mona Lisa» annetamiseks kaenlas. Paraku oskab Eesti inimene raha lugeda, mitte üksnes võõrast, vaid ka oma. Ja jätab muuseumipõrandale oma jäljed tegemata.

Niisiis jääb üle vaid kollektsionäär. Tema juba ei hooli. Ei isiklikust ega perekonna eelarvest, riigi omast kõnelemata. Kollektsionäär peab oma ihaldusobjekti saama, kasvõi nui neljaks. Üksnes nõnda luuakse midagi suurt ja jäävat, sünnivad kollektsioonid, millest lõppkokkuvõttes võidavad kõik. Meenutagem kuurvürste, hertsogeid, miljonäre, tsaare ja kuningaid, kelle kunagi hoole ja armastusega koostatud kogud on aluseks maailma kuulsaimatele muuseumitele. Peeter Esimene ja Katariina Suur, Victoria ja Albert, Guggenheim ja Tretjakov, Wilhelmid, Friedrichid, Louis’d ja Ludwigid ...

Kogumisel on ka Eestis auväärne traditsioon, mis sai alguse enam kui kahe sajandi eest. On kaks meest, keda lihtsalt ei tohi mainimata jätta: Tartu-lähedase Võnnu pastor Eduard Philipp Körber ja Tallinna apteeker Johann Burhart, kes mõlemad alustasid oma vaeva- ja rõõmurikast kogujateed juba päris üle-eelmise aastasaja alguses. Neist esimese kollektsioonist sai tüse tüvi Õpetatud Eesti Seltsi muuseumile Tartus, teisest Eestimaa Kirjandusühingu omale Tallinnas. Kahe suurnime taga aimub terve kirjavahetajate-asjaarmastajate võrk pastoreid, õpetajaid, ametnikke ja muid literaate (19. sajandi mõttes), kes kõik jagasid kogumiskirge. Nõnda suubusid väikesed kogunired suurematesse kollektsioonidesse, mis rõõmustavad meie silma ja avardavad mõttemaailma praegugi.

Meil on Johannes Mikkeli maalid, Alur Reinansi hõbe, Taavi Triumphi mündid, kui nimetada vaid silmapaistvamaid, kuid kaugeltki mitte ainsaid tähelepanuväärseid ja kogu meie rahvale pärandatud erakogusid. Ja ei juhtu midagi, kui kollektsionäär oma eluõhtul ei mõtle riigi, vaid omaenda pärijate peale. Põlvkondade jooksul kosuvad kogud veelgi, muutub tuumakamaks nende sisu ja kasvab väärtus. Liiati on saanud heaks tavaks, et koguja ei kuhja enam nagu Pljuškin oma aardeid salahunnikusse, vaid teeb need vaadatavaks-uuritavaks kõigile huvilistele, kas siis kodus, avalikel näitustel või koguni püsiekspositsioonina. Selles mõttes pole vahet, kas läheme Kumusse või Viinistusse. Seega on kollektsioneerimine kogu ühiskonda edasi viiv tegevus, mille üle kõigil peaks olema ainult hea meel.

Mõistagi on kogumisel ka pahupool. Millel ei ole? Joodik on järgmisel hommikul ehk kaine, aga kollektsionäär, nagu silmad lahti teeb, seab sammud antiigiärisse või kokkutulekule. Kummal kulub rohkem raha, kelle naine on õnnetum? Varandus kuhjub, aga supp on lahja. Ja see on veel väike häda. Kujutame ette olukorda, kui järeltulijad pole nii terased kui esiisa. Kui vanamehe rämps on risuks ees ja tuleb minema visata või suvilakrundil tuleroaks anda. Nii on prügikasti rännanud miljoneid. Sestap, head pärijad, enne kui otsustate, helistage ... Küsige muuseumist või vähemalt antiigiärist järele, kas ikka tasub.

Paha on lugu ka siis, kui ihaldatav artefakt pole päris puhas. Pean silmas asja juriidilist külge. Isegi mitte seda, et asi oleks varastatud. Võtame mõne pehmema näite. Kevaditi-sügiseti, kui maa sula, aga hein või vili pole põlvini, võib meie looduses kohata isevärki rahvast. Kõrvaklapid peas ja rõngaga lõppev kepp käes, kõnnivad nad mööda põldu, seisatavad, sorgivad midagi labidaga. Pomisevad omaette, viskavad midagi minema või pistavad tasku. Ja nii tundide kaupa.

Haritum lugeja teab – need on detektoristid. Heal lapsel mitu nime: mustad või hobiarheoloogid, aardekütid – inimesed, kes otsivad maapõuest muistiseid. See seltskond on kirju, pühapäevakalastajatest lisateenistuse hankijateni. Seadus sätestab küll, et kultuuriväärtusega leid tuleb jätta puutumatult oma algsesse paika ja teavitada viivitamatult muinsuskaitsjaid. Kuid sageli see nii ei lähe. Viikingiaegne mõõk või, jumal hoidku, rahapada võib silmade ees kirjuks lüüa mõistlikumalgi mehel. Eriti kui ümberringi pole pealtnägijaid. Ja nõnda võib süütust ja, mis seal salata, põnevast ajaviitest saada seaduserikkumine.

Potitäit rahasid keegi oma kollektsiooni ei pane. Nii rändavad need turgude universumisse, minetavad identiteedi, sähvatavad oksjonikataloogides ja maabuvad kogudesse. Mida peab asjast huvitatu nüüd tegema? Iga mõtlev inimene saab ju aru, et viikingiaegne münt ei ole tuhat aastat vanaema nööbikarbis kõlksunud. Järelikult on see välja kraabitud ebaseaduslikult. Aga seda tõestada pole enam kuidagi võimalik. Ostja (ja siin pole vahet, kas on tegu eraisiku või riikliku muuseumiga) satub dilemma ette: kas omandada haruldane vidin või lasta tal minna? Hea asi ostetakse ära niikuinii. Ja jäljed kaovad vette. Mis on siis parem ja õigem teguviis? Päästa haruldus, mis mõnikord võib olla üldrahvaliku väärtusega, või käituda seaduskuulekalt? Mis on eetilisem? Muuseumite poolelt peaks asi olema selge, rahvusvaheline eetikakoodeks sätestab, et varastatud (ka seadusväliselt omandatud) asju ei osteta mingil juhul. Eraisikut see kokkulepe ei piira. Liiati jätab heausklikkuse klausel tagaukse alati lahti.

Ühes sõbralikus naaberriigis juhtus hiljuti järgmine lugu. Mõnel innukal jobul oli õnne ja nad kaevasid välja ajalooliselt erakordselt väärtusliku mündiaarde. Oma pahategu isegi varjamata kõndisid nad sellega joonelt kohalikku muuseumi ja panid leiu lauale. Muuseumi jaoks lahenes olukord õnneks või õnnetuseks kergesti – neil lihtsalt polnud raha ja nad piirdusid müntide pildistamisega. Hea seegi, teave ju mingil määral päästeti. Aarde ostis kuuldavasti ära ühe teise naaberriigi kodanik ja müüs kolmandasse naaberriiki. Ebaseaduslik ahel pikenes üha, tagauks halli õigustsooni paotus ikka laiemalt. Kujutlegem korraks, et muuseumil oleks olnud piisavalt raha. Kuidas toimida siis? Kas teha diil või kutsuda politsei? Kuidas suudaksid paar nõrgukest naisterahvast mehejõmme nii kaua kinni pidada?

Lugejale rahustuseks: meil Eestis käivad asjad teisiti. Meil on toimiv muinsuskaitse, on riiklik rahareserv muinasleidude eest tasumiseks. Tasutakse heldelt, kohati liigagi. Nii et meie muuseumitöötajad ei pea sellisel juhul haarama kabuuri või telefoni järele, vaid võivad leidjale soovitada seada sammud muinsuskaitsesse. Iseasi, kas soovitus ka järgimist leiab.

Aga olen teemast õige kaugele uitama sattunud. Sestap tõmbame otsad kokku. Kollektsioneerimine on tore tegevus, mis toob rõõmu nii selle harrastajale kui kasu ühiskonnale. Aga kulla kogujad, ärge minge liiale. Ka head veini tuleb nautida mõõdukalt. Siis on süda puhas ja uni hea.

Ajaloodoktor Ivar Leimus on Eesti Ajaloomuuseumi vanemteadur. Peale erialase töö ja ajaloo populariseerimise on ta ajaloohuviliste hulgas kindlasti tuntud ka kui Kelchi ja Renneri kroonikate ning Adam Oleariuse reisikirja Eestit puudutava osa tõlkija.