Üheksakümnendate aastate algul tudengi- ja reporterihakatisena tutvusin Tartus linna kuulsate ja kummalistega. Üks niisuguseid teretuttavaid oli kellassepp Robert.
Neeme Korv: Ühtse Eesti väikekogu
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
1. veebruar 2014, 11:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui oma seisma jäänud käekella tema juurde viisin, andis ta nõu visata plastmassist hammasratastega logu minema ja osta korralik üleskeeratav ajanäitaja. Kuid tähtis pole seejuures, et ma tõesti temalt ühe sinise sihverplaadiga kasutatud Pobeda ära ostsin, vaid midagi palju üldisemat. Robert tahtis maailma paremaks muuta.
Ta kuulus paari parteisse ja plaanis luua ka omaenese erakonna – Ideaalpartei.
Eks igaühel ole oma ideed ja ideaalid ning demokraatias toimib nende konkurents. Üks võib püüda veenda, et tema mõtteviis on kõige eetilisem. Teise ideaaliks võib olla valijale näidata, et just tema on parim istuma hästi tasustatud ja mugavale ametikohale.
Maailmaparandamise soov on printsiibina üllas. Ning võimalikud uued erakonnad, nimetagem neid siis eestvedajate järgi Andres Herkeli erakonnaks ja Kristiina Ojulandi erakonnaks, on ideebörsil igati teretulnud.
Kuid keskne küsimus pole ideedes ega nende headuses, vaid selles, kuidas õnnestub rahva teadvusesse jõuda. Et kellelgi valimispäeval üldse saaks tekkida mõte, et võiks ju hääletada ka Herkeli või Ojulandi nimekirja poolt. See pole kuigi lihtne, ent kui see korda ei lähe, jääb ligi 30 000 häält, mis riigikogu valimistel tähistab viieprotsendist künnist, vaid unistuseks. Inimesed, kelle elu kulgeb peaasjalikult meediaruumis, hindavad tegelikkust tihtipeale vääralt. Kui artiklil on 67 anonüümset kommentaari või kui mingi link saab sotsiaalmeedias 25 like’i, näib teemale osaks saanud tähelepanu juba piisavalt suur, et pidada seda avaliku arvamuse objektiks. Tegelikult pole suurem osa inimestest sellest veel midagi kuulnud.
Tähelepanu võib osta suure rahaga või saavutada kavalusega. (Meedia)skandaal sobib meetodiks, eesmärk pühitseb ju abinõu.
Parteiloomist etendanud teatril NO99 läks tähelepanu võitmine korda. «Ühtse Eesti suurkogule» eelnenud kuudega jõuti sadade tuhandete teadvusse ja igaüks, kes tükist rääkis, oli ka ühtlasi lavastuses rolli saanud. Ojuland üritab nimevalikust teha nõialuuda ja esimene palling mängiti talle ka vastu.
NO teatri juhi Tiit Ojasoo eilne kinnitus, et ei luba uuel erakonnal Ühtse Eesti nime kasutada, kõlas nagu hea võluri Celio (Elmo Nüganen) küsimus publikule Ugala kunagises kultustükis «Armastus kolme apelsini vastu»: «Kas soovite siis näha vaatust teist?»
Etendus jätkub, elus ja kunstis. Ent kas Ühtne Eesti kunagi ka väljaspool kunstilisi piire oma suurkogu peab, on küsitav. Tõenäolisemalt jäädaksegi väikekoguks. Sellest võib ambitsioone arvestades saada suur isiklik tragöödia. Kellassepp Robertil seda muret polnud, sest ta oli lihtsat väga hea kellassepp.