Juhtkiri: lihtne otsustada

Kanep Foto: SCANPIX

USA kanepieksperiment mõjutab ka Euroopa narkopoliitikat

Enamik uusi ideid, kui need pole just vastuolus põhiseaduse ning inim­õiguste ja -vabadustega, on vähemalt nii palju head, et neid kaaluda. USA mõnedes osariikides vastu võetud otsus legaliseerida kanepi kasutamine meelelahutuslikul eesmärgil hakkab lähemas tulevikus avaldama mõju ka Euroopa riikide uimasti­poliitikale.

Nõudlus on olemas juba ammu – kanepitooted moodustasid 2012. aastal konfiskeeritud uimastitest ligi 80 protsenti ja ligi veerand kuni 64-aastastest eurooplastest on vähemalt korra elus seda proovinud, näitavad Euroopa uimastiülevaated.

Lähemal vaatlemisel kõlavad üsna ühtemoodi väheveenvalt kanepi kui kerge narkootikumi legaliseerimise vastaste ja pooldajate argumendid. Vähemalt kahte kerget meelemürki tarvitatakse Euroopas laialdaselt ja seaduslikult – alkoholi ja tubakat – ning neilt makstavad aktsiisid on tänuväärne täide igale riigikassale.

Samas, arvestades, et kanepit peetakse huviäratajaks teiste narkootikumide suhtes, tunduvad majanduslikud aspektid ja oodatav maksutulu legaliseerimise poolt – argumendina vähemalt esialgu küünilised. Ning kuigi alaealistele jäävad meelemürgid igal juhul endiselt keelatuks, lihtsustab legaliseerimine alati kättesaadavust.

Teisalt, aastakümneid ühtviisi läbi viidud hirmutamispõhine uimastiennetus on kanepi-vastaste argumentidelt tõsiseltvõetavuse maha kulutanud: isiku moraalne, majanduslik ja füüsiline allakäik on kergesti saavutatav ka alkoholiga, popkultuuri viited kanepile näitavad seda pigem naljaka kui ohtlikuna ning vaimuhaiguste tekkimise ja kanepitarvitamise üksühene seos pole samuti kinnitust leidnud.

Karistuspõhise narkopoliitika pehmenemise esimene ja tegelikult väga positiivne tulemus võiks olla see, et seni eelkõige hirmutamises seisnev tervisekasvatus saab uue, diferentseeritud ja seeläbi ka mõjuvama metoodika.

Keelata või lubada on imelihtne, tagajärjed muudavad otsustamise raskeks. Euroopa kontekstis sageli näiteks toodud Hollandi tolerantsuspoliitika on tegelikkuses oluliselt keerulisem.

Esiteks on tõepoolest tegemist sallimisega, see tähendab, et kanepi müümisele ja tarvitamisele on kehtestatud ranged reeglid. Teiseks on narkoturism toonud kaasa selle, et mitmed piiriäärsed regioonid on kanepi müümist piirama või keelama hakanud. Hollandi kogemust tasub selles diskussioonis kindlasti analüüsida.

Õnneks ei pea ega saagi Eesti üksinda oma narkopoliitikat muuta. Rääkigu entusiastid mida tahes, piiriäärsele väikeriigile tooks see kaasa tagajärgi, mille lappimisel oleks ka kanepiaktsiisist vähe. Muu maailma trendidest me puutumatult aga ei pääse ning kriitiline informeeritus on see, mis päästab ühele või teisele poole kukkumisest.