Ühendriikides Colorado osariigis kujunes selle aasta esimene päev huvitavaks suursündmuseks – kommivabrikusse sattunud laste ilmega täiskasvanud külastasid esimest korda täiesti seaduslikke poode, kust sai osta meelelahutuslikuks tarbimiseks mõeldud kanepit. Kokku avas 1. jaanuaril Colorados uksed ligi 30 müügipunkti, mille riiulitel ootas elevil kliente peamiselt roheline lehepuru, ning peagi levis internetis ka libauudis, et aasta esimesel päeval suri kanepi üledoosi mitukümmend inimest.
Washingtoni ja Colorado osariigis otsustati rahvahääletusel meelelahutusliku kanepitarbimise dekriminaliseerimine juba 2012. aastal, ent Washingtoni poekestel kulub uste avamiseks veel üsna mitu kuud. Mõlemad osariigid on kehtestanud keerukad reeglid nii kanepi kasvatajatele, töötlejatele, edasimüüjatele kui ka kvaliteedikontrollile.
Ostjad peavad olema vähemalt 21 aastat vanad. Colorados jääb ka näiteks tööandjale õigus otsustada, kas tema alluvatele on kanepi tarbimine lubatud. Terminit «meelelahutuslik» või «lõõgastuskanep» ei kasuta sealjuures ei Washingtoni ega Colorado seadused. Need võeti kasutusele eelkõige meedias, et teha selgemat vahet ravikanepiga.
Osariigi elanikud võivad korraga osta kuni ühe untsi (28,3 grammi) kanepit, mujalt tulnud vaid veerand untsi, ning narkootikumi avalik tarvitamine on endiselt föderaalseadustega keelatud. Rahulikult võib seda teha vaid omaniku loal eravalduses ja teistesse osariikidesse minnes kehtivad kanepiga seonduvale sealsed piirangud.
Kanep pole küll nii sügavalt igapäevaellu juurdunud kui alkohol kõigis oma vormides, ent legaliseerimiskampaaniate argumendid sarnanevad 1920ndatel kuiva seaduse vastu võidelnute omadega.
Lisaks väitele, et kanepi tarvitamine on lihtsalt lõõgastav ning võrreldav alkoholi ja sigarettide nautimisega, leiavad pooldajad, et millegi levinu kramplik keelamine on mõttetu ja soodustab lihtsalt kuritegevuse levikut. 2011. aasta andmetel tarvitas näiteks üle 11-aasta vanustest ameeriklastest kanepit seitse protsenti.
Kanepi lubamine tähendab seni põrandaaluse äri päevavalgele toomist ja kopsakat maksutulu. Müügile ja kasvatamisele lisanduvad veel aga ka näiteks kõikvõimalikud tarvikud, tootearendus ja kaubamärkide loomine. Kindlasti toob see juurde turiste ja nende raha – Colorado suusakuurordid juba meelitavadki uute lõõgastusvõimalustega.
Ravikanepi turu maht oli 2013. aastal 1,4 miljardit dollarit, lõõgastuskanepi lisandumisega kasvab see prognooside põhjal 2014. aastal 64 protsenti ja ulatub 2,34 miljardi dollarini.
Kanepiäri konsultatsioonifirma Arcview Group presidendi Steve Deangelo sõnul on valdkonnast vaid ühe aasta jooksul saanud Ameerika Ühendriikide kõige kiiremini kasvav seaduslik äri.
Sealjuures näevad nii legaliseerimise vastased kui pooldajad siin ühte peamist probleemi: kindlasti ei taha makse maksta sugugi kõik juba tegutsenud müüjad ja kasvatajad ning ka alaealised on ebaseaduslikele kaubitsejatele ahvatlevaks turuks. Kriitikute sõnul eksisteerib nüüdsest kriminaalse võrgustiku kõrval lihtsalt ka seaduslik, ja probleemid jäävad.
Föderaalseaduste järgi kuulub kanep endiselt ebaseaduslike ainete hulka, ent USA justiitsministeerium kinnitas möödunud aasta augustis, et ei sekku osariikide tegevusse, kui suudetakse tagada, et narkootikum ei jõua alaealisteni ega ületa osariigi piire.
Kanepi legaliseerimise eest võitlejad on kinnitanud, et 2016. aastaks võib seda vabalt tarbida veel mitmes osariigis, sealhulgas kindlasti Californias, Alaskal, Arizonas ja Oregonis.
Praeguseks on kanep vähemalt osaliselt lubatud Columbia ringkonnas ja 20 osariigis, millest viis on lisandunud pärast 2011. aastat. Esimeseks ravikanepi tarbimise seadustajaks USAs oli California, kus see lubati juba 1996. aastal. Mõningates ravikanepit lubavatest osariikidest kehtivad sellele ranged regulatsioonid, ent näiteks Californias on üldtuntud tõde, et retsepti kanepi ostmiseks võib saada peaaegu igaüks, kes arstivisiidi eest tasuda jaksab.
Viieteistkümnes ravikanepi seadustanud osariigis, sealhulgas näiteks Hawaiil, Montanas ja Maine’is, võivad ravikanepi retsepti saanud patsiendid taimi ka ise kasvatada. Arizona osariik paistab teiste seast silma piiranguga, et kanepit võib ise kasvatada vaid see, kes elab lähimast seaduslikust müügikohast vähemalt 25 miili kaugusel. Massachusetts lubab sellist aiapidamist viljelda neil, keda takistavad müügipunkti minemast füüsilised, majanduslikud või geograafilised piirangud.
15 ravikanepi legaliseerinud osariiki on võtnud vastu ka seadused, mis lubavad tegutseda spetsiaalsetel kanepiapteekidel, sealjuures seitsmes neist rakendub seadus alles tuleval aastal. Veel kolmes osariigis – Montanas, Michiganis ja Washingtonis – tegutsevad müügipunktid, mis ei pea osariikide võimudelt eraldi luba taotlema. Mõned müügikohad kasvatavad oma kanepi ise, teised müüvad edasi litsentseeritud põllumeeste või patsientide endi kasvatatud taimi.
Lisaks on veel kuues osariigis vähemalt osaliselt dekriminaliseeritud väikeste kanepikoguste omamine ning sellise seaduse vastuvõtmist kaalub ka Washington D.C.
Üks küsimus
Kas kanep on uus sidrun? Milline on kanepi ja sellega seotud toodete imago ning kas viide kanepile on edukas müügiargument?
Marek Reinaas
reklaamifirma Zavod loovjuht
Mulle tundub, et kanepil kui lahjal narkootikumil on teistsugune kuvand võrreldes väga paljude teiste uimastitega. Jamaica, rokkstaaride, Toronto linnapea ja muude kuulsuste kaasabiga on kanep muutunud legendaarseks kaubaks ning muidugi üritatakse seda turunduses ära kasutada.
On mitmeid tooteid, millel kanepiga üldjuhul igasugune seos puudub, kuid mille koostisesse lisatakse «tilgake rohtu», et saaks sildile kuulsa seitsmeharulise kanepilehe pildi panna.
Näiteks võiks tuua ka Eestis saada olevad õlled. Loomulikult on siis ka huvilisi, kes selliseid tooteid proovima kipuvad. Olen ka ise uudishimust selle õlle lahti korkinud, aga eks see viimaseks korraks jäigi – iseenesest on kanepil suhteliselt imal ja suvaline maitse, mis õllele midagi juurde ei anna. Ja olles omanikuna kursis pubi Hell Hunt müügitulemustega, võin julgelt öelda, et kanepilehe pilt pudelil müügiedu ei taga – katsetajaid leidub, aga kanepiõlle fänniklubi Hellas Hundis küll tekkinud ei ole.
Niisiis, kanepile viitamine toote juures võib innustada inimesi seda proovima, kuid müügieduks ainult sellest ei piisa.
Kanep seostub mulle pigem ökotoodetega. Kanep on üks väheseid taimi Eestis, mille seemnetest saab õli välja pigistada, ja seda on tehtud juba iidsetest aegadest saati. On muidugi ka raps, millest pressitud õli seisab kenasti pudelites supermarketite lettidel, aga see on pigem praadimiseks ja toiduvalmistamiseks.
Ma tean mitmeid öko-hulle, kes parema hingeõhu saavutamiseks kanepiõli suus hoiavad, kes sellest nahale ja pähe määrimiseks miskeid salve ja kreeme kokku segavad ning kes kanepijahust kakke küpsetavad, et seedimine korras oleks. Ikka selleks, et looduse ja kõiksusega ühtekuuluvustunnet saada. Eks omamoodi tujutõstev ja meeliülendav ole ka selline kanepi tarbimise moodus.