Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/12/17/13533278t1h5c97.jpg)
/nginx/o/2014/01/31/2788612t1hefed.jpg)
Maailmas on näha esimesi selgeid pehmenemise märke karistuslikus narkopoliitikas. Praegu on veel vara öelda, kuidas see mõjutab Euroopa ja Eesti otsuseid, kuid kahes USA osariigis legaliseeritud kanepitarvitamine meelelahutuseks näitab, et aastakümneid kestnud sõda narkootikumide vastu on läbi kukkunud ning riigid hakkavad otsima uusi lähenemisviise.
Kaks osariiki USAs on legaliseerinud marihuaana. Kui seni võis 20 osariigis kasutada kanepit meditsiinilistel põhjustel, siis nüüd saavad kõik vähemalt 21-aastased inimesed soetada endale Colorados marihuaanat ka meelelahutuse tarbeks. Washingtoni osariigis USA loodeosas avaneb samuti peatselt selline võimalus. Kuna USA on pikka aega viljelenud arenenud lääneriikidest kõige karmimat narkopoliitikat, mõjuvad seesugused sammud ootamatult: mis toimub ja mis saab edasi? Mis saab Euroopast ja Eestist?
Ilmselt seisneb peamine põhjus, mis sundis keelupoliitikat lõdvendama, eeldatavas majanduslikus kasus. Majandusteadlased on arvutanud, et kui narkootikumide tarbimine oleks seadustatud üle maa, saaks USA igal aastal endale maksude näol kasu mitu miljardit dollarit. Üle 500 USA majandustegelase, sealhulgas Milton Friedman, allkirjastas 2005. aastal dokumendi, milles soovitasid legaliseerida marihuaana ning kutsusid üles avalikult selle teema üle arutlema.
Senise, suures osas maailmas domineerinud keelupoliitika ebaefektiivsusele on rahvusvaheliste organisatsioonide raportid viidanud juba paar aastat. Ka ülemaailmne narkopoliitika komisjon leidis 2011. aastal, et keelustamise tulemused on kasinad ning soovitas, mõistlikkuse piires muidugi, ka osa ainete legaliseerimist. Narkootikumide keelamist ei peeta iseenesest valeks, aga tõendid näitavad, et see on andnud minimaalset efekti, samas toonud küllaga ebasoovitavaid kõrvalmõjusid.
Üks president Barack Obama argument osariikide narkopoliitika reformi heakskiitmisel ongi teatud elanikkonna gruppide diskrimineerimise lõpetamine. Statistika näitab, et politsei kätte satub marihuaana tarbimise tõttu ebaproportsionaalselt palju vähemuse esindajaid. Näiteks vaene afroameeriklane jääb tõenäosemalt politsei huviorbiiti kui kesklassi esindaja, kuigi viimane on ilmselt samuti mingil eluhetkel uimastitega patustanud. Ja see on ebaõiglane.
Kui Obama hiljuti ühes intervjuus ütles, et ei pea marihuaanat alkoholist ohtlikumaks, olid riikliku narkokontrolli poliitika ameti töötajad ahastuses. Nende aastakümnete pikkused pingutused näisid olevat ühe hoobiga nullitud.
On aga öeldud, et Obama väljendas lihtsalt seda, mida rahvas arvab. Hiljutine CNNi küsitlus näitas, et 87 protsenti ameeriklastest arvabki samamoodi – marihuaanat ei peeta ohtlikumaks alkoholist (Forbes 20.01).
Kui keskmine ameeriklane väidetavalt ei taju marihuaana kahjulikkust tervisele, siis mitu arstide ja lastevanemate ühendust on vastupidisel arvamusel rõhutades kanepi ohtlikkust, eriti teismeliste jaoks: kanepi tarvitamine pidavat kahjustama aju, vähendama mõtteselgust ja otsustusvõimet. Viidatakse sellele, et THC (kanepitaime saaduste peamine psühhoaktiivne komponent) on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt suurenenud.
USA enda kogemused näitavad, et kui uimasti on kas või meditsiinilisel otstarbel seaduslikuks kuulutatud, saavad selle kuidagimoodi kätte ka lapsed, olgugi et neile on see ametlikult keelatud. Seniste uuringute tulemused kanepi kergema kättesaadavuse ja noorte riskikäitumise kohta on üsna vasturääkivad.
Mõni uuring (näiteks National Survey on Drug Use and Health) näitab, et osariikides, kus kanepit võib meditsiinilisel otstarbel kasutada, tarvitasid 12–17-aastased õpilased marihuaanat uuritava ajavahemiku viimase 30 päeva jooksul sagedamini kui neis osariikides, kus see aine on keelatud. Näiteks aastatel 2004–2010 suurenes Colorado osariigi pealinnas Denveris uuritava ajavahemiku viimasel 30 päeval marihuaana kasutamine 12–17-aastaste hulgas 4,3 protsenti, kogu USAs samas vanusegrupis aga ainult 0,05 protsenti. Kui aastatel 2004–2006 oli Denveris selles eagrupis marihuaana tarbimise levimus viimasel kuul 7,9 protsenti, siis aastateks 2008–2010 juba 12,2 protsenti. Kogu USA keskmine oli 2010. aastaks selles vanusegrupis vaid 6,6 protsenti. Sõltlane kujuneb igast kuuendast tarvitama hakanud lapsest.
Majandusteadlased Mark Anderson ja Daniel Reese ei leidnud seost marihuaana meditsiinilisel otstarbel legaliseerimise ja keskkooliõpilaste narkokasutuse vahel. Nende uuringud peegeldavad hoopis seda, et kui marihuaana muutus rohkem kättesaadavaks, hakkasid noored Colorados ja Washingtonis vähem jooma. On leitud ka, et marihuaana legaliseerimine vähendab õllemüüki ja enda purju joomist (Forbes 11.01.2013).
Positiivne on, et narkootikumide legaliseerimisel jääb senisest tunduvalt rohkem ressursse narkoennetusele.
Euroopas on kanepi lubamist katsetatud juba ammu. Holland on olnud narkoturismi sihtpunkt aastakümneid. Päris legaliseeritud pole marihuaana seal, vastupidiselt üldlevinud arvamusele, siiski kunagi olnudki. Narkopoliitika on olnud leebem kui mujal, ent kõik toimub riigi range kontrolli all. Hiljuti piirati seal kanepi müüki turistidele, sest nende käitumine kanepiuimas on jätnud üldjuhul soovida. Uuel aastatuhandel tõusis kanepitoodetes märgatavalt THC tase, mis on eksperte ja poliitikuid samuti murelikuks teinud. Aga eks oli muidki põhjuseid, miks otsustati uimastav aine silma alt rohkem ära panna.
Mõnedes riikides, nagu Belgia, Šveits, Portugal jt, pole kanep otseselt legaalne, ent selle tarvitamine on üsna aktsepteeritud. Suurbritannia liigitas mõned aastad tagasi kanepi vähem ohtlike ainete klassi. Ent loodetud huvi vähenemist sellele ei järgnenud ning aine klassifitseeriti ohtlikuks tagasi.
Retoorikas on Euroopa riikide narkopoliitika viimasel kahel aastakümnel väljendanud suunda humaansema lähenemise kasuks. Muuhulgas on seda on tinginud ka vajadus sõltlastega kuidagi ja võimalikult odavalt toime tulla.
Euroopa Liidu uus narkostrateegia aastateks 2013–2020 rõhub uue joonena tervise- ja sotsiaalsete riskide ning narkootikumidest tingitud kahju vähendamisele. Narkomaanide integreerimine ühiskonda on oluline märksõna ja ilmselt lähtub see pigem traditsioonist kui ideoloogilistest kaalutlustest.
Mis puudutab kangemate narkootikumide tarvitajaid, siis neid on odavam ravida ja ühiskonda tagasi sulandada, samuti puhtaid süstlaid jagades nakkushaiguste levikut vähendada. Nende ravimata jätmine ja vangi pistmine läheb ühiskonnale tervikuna kallimaks.
Milline võiks olla Ameerika narkoeksperimendi mõju Eestile? Oleneb, mida tahetakse saavutada. Kas seda, et narkootikume tarvitataks võimalikult vähe, või pigem seda, et tarvitataks n-ö kultuurselt, rõhk pannakse sõltuvuse ärahoidmisele, ent ka sõltlased oma võimalike probleemidega on kontrolli all? Kas tegelda probleemi vältimise või tagajärgedega? Kas kavatsetakse edasi piirduda kitsa sortimendi – alkoholi ja tubakaga – või soovitakse valikut avardada?
USA narkoeksperimendi otsene mõju Eestile saab esialgu olema selline, et kanepisõbrad aktiveeruvad, sest leiavad tuge oma senistele nõudmistele marihuaana tarvitamine täiesti seaduslikuks kuulutada.
Eesti, nagu enamik postsovetlikke riike, viljeleb karistuslikku narkopoliitikat. Samas paljud vist ei teagi, on narkootikumide tarvitamine dekriminaliseeriti meil juba 2002. aastal, kuid on karistatav väärteona. See tähendab, et täiskasvanud inimese puhul ei ole narkojoobes olemine iseenesest kriminaalkuritegu. Aga kui inimesel on kaasas üle kümne grammi narkootikumi, võib pikaks ajaks vangi minna.
Mõeldes Eesti väiksele rahvaarvule jne, tekib otsustajatel ilmselgelt kiusatus, et kas ei saaks teha nii, et siin üldse uimastitega tervist ei rikutaks. Millegipärast puudutab selline mure tavaliselt üksnes narkootikume. Vaevalt et praegu, mil kolmandik koolinoortest väidab end neid proovinud olevat, saab rääkida nulltolerantsist. Muidugi oleks tore, kui näitajad oleksid väiksemad. Samas pole eksperimenteerimine kaugeltki narkomaania ja enamikul juhtudest ka ei kujune selleks.
Välisuuringud on viidanud alkoholi ja kanepi välistavusele, mis annab põhjust loota, et narkootikumi lubamine võiks vähendada huvi alkoholi vastu. Seda peetaksegi üheks marihuaana legaliseerimise võimalikuks positiivseks kaasnähtuseks. Vähemalt nii loodetakse.
See oleks rõõmustav terviseedendajatele, ent õudusunenägu alkoholitootjatele. Hüpoteetiliselt, kui kunagi seadustataks muudki narkootikumid, nagu kokaiin, ecstasy, LSD jne – muidugi ei juhtu seda niipea –, siis oleks alkoholitootjatel seis äärmiselt keeruline, sest ainete valik oleks suur ning tarbijal palju võimalusi, mille hulgast endale sobiv leida. Ilmselt püütaks siis vähemalt algul suure õhinaga kõik uued asjad ära proovida. Ajalehed USAs teatasidki juba jaanuari keskel, et paari nädalaga oli marihuaana Colorado müügikohtades ajutiselt otsa lõppemas!
Maailmas on näha esimesi selgeid pehmenemise märke karistuslikus narkopoliitikas, eriti läänepoolkeral. Lõuna-Ameerika riik Uruguay juba legaliseeris kanepi. USAs on osariikide reformid ja eksperimendid pooleli. Aastakümneid väldanud kulukas war on drugs on tunnistatud enam-vähem läbikukkunuks. Mida marihuaana legaliseerimine Colorados ja Washingtonis endaga edaspidi kaasa toob, näitab aeg.
Eestil tasuks siinkohal tähelepanelik olla, arvestada kaugete maade õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning töötada välja oma tänapäevane ja majanduslikult ratsionaalne lähenemine uimastiprobleemile. Ilmne on, et Ameerika narkoeksperimendist saavad kannustust ja õigustust ka Eesti kanepisõbrad.
Kas ja kui pika aja pärast seisavad Eesti inimesed järjekorras, et astuda esimest korda sisse seadusliku marihuaanapoe uksest, pole teada. Võib-olla polegi seal seisjaid kuigi paljude, võib-olla on meil muudki põnevat teha.
Autor kaitses eelmisel aastal Jyväskylä Ülikoolis doktoritöö, mis käsitles narkotemaatika kajastamist meedias.
Kanep
Eristatakse harilikku kanepit, mis on kiu- ja õlitaim, ning india kanepit, mis on tuntud oma narkootilise toime poolest. Harilik kanep kasvab maailmas paljudes piirkondades, india kanep kasvab looduslikult üksnes Indias, Iraanis ja Afganistanis.
Eestis on india kanepi käitlemine karistatav, harilikku kanepit võib eriloal kasvatada.
India kanepi toime, näidustused ja ohud
Toimib valuvaigistava ja rahustava vahendina, vähendab ärevust, soodustab und ning sel on krambi- ja köhavastane mõju. Ravimina kasutatakse seda vähihaigetele valuvaigistina, enesetunde parandajana ning kemoteraapiast põhjustatud iivelduse ja oksendamise vähendajana. Toimib ka mikroobivastaselt, takistab mõningate vähirakkude arengut, suurendab südame löögisagedust ja tõstab süstoolset vererõhku. USAs antakse kanepit aidsihaigetele muu hulgas ka söögiisu suurendamiseks.
Vastunäidustusteks on rasedus, kõrgvererõhktõbi, psüühilised haigused. Tarvitamine üleannustes ja pikka aega tekitab sõltuvust ja mürgistustunnuseid.
Narkootilise toime tõttu põhjustab sõltuvust, kuid võrreldes teiste narkootikumidega peetakse kanepitooteid vähem ohtlikuks, ka ei teki sõltuvus nii kergesti. Harvadel juhtudel tekib äge mürgitus: iiveldus, oksendamine, pisaravoolus, köha, südamehäired, liigeste tuimus. Surmajuhtumeid põhjustab kanep harva. Kroonilise kuritarvitamise tüüpiline tagajärg on kurgupõletik, bronhiit, apaatia, mälu halvenemine, isiksuse allakäik ja häired suguelundite talitluses, millele hiljem järgneb impotentsus.
Kanepi toimekomponent THC lahustub hästi rasvades, koguneb rasvkoesse, kust vabaneb aegamisi, mistõttu võib selle laguprodukte leida verest veel mitu päeva pärast ühekordset suitsetamist. Kroonilisel tarvitajal on THC jälgi veres veel nädalaid pärast loobumist.
Psühhoaktiivsele ainele omaselt sõltub toimeilming ootustest, eelnevast meeleolust ja manustamise keskkonnast. Kestvamaid segadusseisundeid võib kanepi tarvitamisel esineda, kuid need on igasuguse psüühikat mõjustava aine suurte koguste tarvitamisel sarnased.
Füüsilise sõltuvuse sümptomid on sarnased alkoholi, opiaatide või nikotiini võõrutusnähtudega: iiveldus, erutus, ärrituvus, segadus, südamepekslemine, higistamine, kuid sellega ei kaasne sundivat tungi farmakoni hankida ja manustada.
Kanep on tuntud kui gateway-drug (gateway – e.k värav), uimasti, millelt minnakse üle kokaiini ja heroiini tarvitamisele. Samas pole see paratamatu seaduspärasus ning välistada ei saa sedagi, et kanepisuitsetajal on juba enne esimest mahvi eelsoodumus mistahes uimastite tarvitamisele. Küll aga avab kanepikeskkonnas kasvamine järgmisele põlvkonnale tee uimastite juurde: Amsterdamis leiti ecstasy ja kokaiini tarvitamise tõenäosus kanepit suitsetanud vanemate lastel olevat mitu korda suurem.
Allikad:
Ain Raal «Maailma ravimtaimede entsüklopeedia» (2010),
Jaanus Harro «Uimastite ajastu» (2006)