Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)
/nginx/o/2014/01/31/2788846t1h8ac2.jpg)
Sel nädalal sai avalikuks aruanne mullu mais toimunud Laine Randjärve doktoritöö kaitsmise õiguspärasusest. Enam-vähem kõik, mis valesti minna sai, ka läks.
Randjärve doktorikraadi lugu on sõit emotsioonide Ameerika mägedel.
Kui Randjärv oleks pidanud emotsioonipäevikut, näeks see välja umbes nii.
Kergendus, töö sai valmis. Lootus, ehk saan kaitstud. Hirm, meedia on juba ette kriitiline. Arglik rõõm, kraad on kohe käes. Kusagilt torukübarast ilmub otsustav hääl. Kukkumine. Kraadi ei tule. Masendus. Meedia annab hagu. Vaikne paranemine.
Ja kui lõpuks tundub, et kogu asja võib unustada, saab ta aru, et miski pole lõppenud. Komisjoni otsus on tühistatud. Kaitsta uuesti? Sedasama tööd?
Kõik kestab edasi, nagu isiklik peatükk Dante «Põrgus». Ja doktoritöö, ainus pilet põrgust välja, pole vahepeal paranenud.