Marko Mihkelson FOTO: Peeter Langovits

Äsja Kiievis viibinud riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL) jagab esmas­päeval kolleege võõrustavale Eesti peaministrile poliitikasoovitusi Ukraina kriisi klaarimiseks.

Ukraina esimene president Leonid Kravtšuk ütles paari päeva eest, et riigis käib revolutsioon ja vastutustundetud otsused võivad viia kodusõjani. Midagi sellist kuulsin äsjase Kiievis käigu ajal peaaegu igal kohtumisel. Mis tegelikult Ukrainas toimub ja kuhu see kõik viib, näitavad ilmselt alles eelolevad nädalad ja kuud. Selge on vaid üks – suuremate poliitiliste muutusteta olukord ei lahene.

Tegelikult näib mulle üha enam, et Ukraina on oma siirdearengus jõudnud väärtuskonflikti keskmesse. Praegu on küsimus selles, kas suudetakse välja rabeleda nõukogudeaegsest vassimisest ja varastamisest läbi imbunud taagast ning siseneda samm-sammult euroopalikku väärtusruumi või jääb endiselt peale arengut pärssiv ringkäendussüsteem. Seejuures ei maksa unustada muidugi ka tõsiasja, et Kiievist sai alguse õigeusu levik tänapäeva Venemaale. Seda arvestamata ei saa ükski tulevane lahendus olla kestev.

President Viktor Janukovõtši otsus peatada lõimumisprotsess Euroopa suunal oli sütikuks rahva meelepaha väljendumisele. Kuid see polnud kaugeltki ainus põhjus, miks sündmused on arenenud inimohvreid nõudnud vastasseisuni. Konflikti juured on palju sügavamal.

Seejuures ei käi see eraldusjoon pelgalt mööda geograafilisi või rahvuslikke piire. Ukraina on mõistagi keeruline nähtus, kuid vaevalt paarkümmend aastat oma riiki on süvendanud inimestes teadmist – iseseisev Ukraina on miski, millest nii lihtsalt enam ei loobuta.

Sündmused Ukrainas ja võimalikud lahendused on mõistagi esmajärgus olulised ukrainlastele endile. Sellest saadakse Kiievis suurepäraselt aru. Samas teavad nad ka väga hästi, et 45 miljoni elanikuga riik Euroopas on võimeline oma arenguvektoriga mõjutama hoopis tõsisemaid piiriüleseid protsesse.

Nii pole ka imestada, et Venemaa teeb praegu ja eriti pärast Sotši olümpiamänge kõik, et pidurdada läänelike väärtuste levikut Ukrainas. Kuigi Moskvas räägitakse sinisilmselt, et nemad ei sekku Ukraina siseasjadesse, ei usu seda juttu keegi. Vene eriteenistuste mõjust Ukraina presidendi vahetule lähikonnale kuulsin Kiievis mitmeid viiteid. Paljude arvates pole Janukovõtš oma otsustes olnud vaba, mistõttu oleme olnud tunnistajaks sündmuste arutule eskaleerimisele võimude poolt.

Samal ajal kui Venemaa ajab Ukraina suunal selget ja jõulist poliitikat, pole EL ega ka Ameerika Ühendriigid suutnud lõpuni mõista, mida teha ning kuidas käituda. Lootus, et Ukraina suunal töötab kiretu eurobürokraatlik välispoliitika, kukkus novembris kolinal kokku. Plaan B puudus.

Mõnes Euroopa pealinnas juba jõuti rõõmustada – jumal tänatud, et Ukrainaga nii läks. Eks nad ise olid süüdi, et meie nõudmisi ei suutnud täita. Las nüüd Venemaa tegeleb, arvasid mõned laia suuga euroopalikest väärtustest rääkivad poliitikud.

Ukraina rahvas arvas teisiti ja näitas viimastel nädalatel, et neid Euroopa suunalt maha kanda oleks rumalus. Samas ei tähendaks see mingil viisil seljapööramist Venemaale, eriti sellisele Venemaale, kellele iseseisev demokraatlik Ukraina oleks suur võit.

EL peab oma tardunud olekust võimalikult kiiresti üle saama. Mõistetavalt läheb Ukraina ja laiemalt idapartnerlus esmajärjekorras korda idapoolsetele liikmesmaadele. Seepärast oleks näiteks eeloleval esmaspäeval ka Eesti peaministril suurepärane võimalus oma kolleegidele Leedust, Lätist ja Poolast tutvustada meie poliitikasoovitusi Ukraina suunal.

Tooksin välja kolm teemat.

Esiteks peaks EL võtma senisest tugevama ja ka poliitiliselt nähtavama positsiooni võimalikuks vahendustegevuseks vägivalla ärahoidmisel ning tegelikult toimiva lahendustee leidmisel. Selle osana peaks ELi liikmesmaad vajadusel kaaluma konkreetsete isikute vastu sanktsioonide rakendamist. Pealinnades on need nimed hästi teada.

Teiseks tuleb loobuda silmakirjalikkusest ning kõigiti järgida iseenda kehtestatud reegleid. Seega puudub igasugune alus keelduda Ukrainale andmast liikmesuse perspektiivi. Ukraina on Euroopa riik ning kui ta täidab tulevikus Kopenhaageni kriteeriumid, siis on tal ka võimalus soovi korral ühineda ELiga.

Kolmandaks tuleb näiteks ELi, Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Rahvusvahelise Valuutafondi vedamisel kokku kutsuda Ukraina toetajate konverents, mis keskenduks peaasjalikult riigi majanduse moderniseerimiseks vajaliku laenupaketi koostamisele. Selle ainukeseks eeltingimuseks võiks aga olla Ukraina poliitilise olukorra lahenemine viisil, mis tagab abi- ja laenuraha sihipärase kasutamise.

Kuid nende suurte sammude juures peaks ka Eesti välispoliitika olema ise aktiivsem ja nähtavam. Kui me juba oleme Ukraina arengud põhjendatult võtnud oma välispoliitika radaril tähelepanu keskmesse, siis peaksid seda sõnade kõrval toetama ka teod.

Lisaks panusele Euroopa poliitika kujundamisel võiks kaaluda ajutiselt meie saatkonna koosseisu suurendamist Ukrainas. Samuti võiks välisministeerium paindlikumalt üle vaadata arenguabi raha kasutamise. Kui võimalik, siis võiksime Leedu eeskujul ja isikute individuaalse soovi alusel lubada meile ravile Ukraina rahutustes kannatanuid, kes seda abi praegu väga vajavad.

Eesti huvides on alati olnud ning me oleme ka alati toetanud Ukraina rahva püüdlusi rahvusliku ühtsuse saavutamise, demokraatliku ja õigusriigi põhimõtteid järgiva heaoluühiskonna ülesehitamise suunas. See peaks olema meie otsuste keskteljeks ka praegu.