Anvar Samost: soveršenno sekretno

Anvar Samost Foto: Peeter Langovits

Kunagi üritas riigikogu liige Evelyn Sepp mitu korda alustada arutelu erakonna liikmete nimekirjade salajaseks muutmise üle. See idee tundus absurdne ja vähemalt avalikult vastuvõetamatu isegi tema mõttekaaslastele Keskerakonnast ja nii mäletavad 2003. ja 2009. aastal välja käidud ettepanekuid praegu vähesed. Erakonna eesmärk on teatavasti valijate toel võimule tulla ja võimu teostada ning kuna Eesti on demokraatlik riik, siis on see tegevus avalik. Erakonda kuulumise ja erakonna tegevuse salastamine käiks selgesti nende põhimõtete, aga ka erakondade olemuse vastu, muudaks need sala- või vandeseltsideks.

Imestan seetõttu, et eelmisel nädalal Eesti Ekspressis avaldatud plaan muuta riigikogu töö ja kodukorra seadust, et salastada komisjonide istungite salvestised ja stenogrammid 30 aastaks ning – mis veel absurdsem – keelata riigikogu liikmetel komisjonides toimunu avalikustamine nii vähe tähelepanu on saanud. Eriti teine muudatus kohitseks Eesti demokraatiat.

Riigikogu täiskogu istungid on avalikud ning stenogrammid saavad avalikuks sama hästi kui reaalajas. Paraku on riigikogu juhatus ja paljud liikmed tihti õigustatult avalikkusele kinnitanud, et suurem osa tööst tehakse ära komisjonides – seepärast kestavad täiskogu istungid mõnikord minuteid ja saalis on üksikud rahvasaadikud.

Nüüd tulevad põhiseaduskomisjoni esindajad, eelkõige esimees Rait Maruste, valijatele ütlema, et selle suurema töö täpsemast sisust ei ole meil põhjust enne 30 aasta möödumist ülevaadet saada!

Mäletatavasti tekkis komisjonide salvestiste ja stenogrammide küsimus esimest korda seoses Reformierakonna rahastamisskandaaliga 2012. aasta sügisel, kui riigikogu juhatus keeldus prokuratuurile välja andmast keskkonnakomisjoni stenogramme. Seda, et varjatud rahastamise uurimiseks algatatud kriminaalasi lõpetati, põhjendaski riigiprokurör lõpuks stenogrammide kättesaamatusega. Ka siis oli Maruste üks keeldumise agaramaid põhjendajaid. Kas just selle juhtumi pinnalt kasvas plaan kindluse mõttes salastatus seadusesse raiuda? Miks tahaksid mõned Eesti poliitikud nii väga oma avalikku tegevust varjata?

Alati pole see nii olnud. Mäletan, et 1993. aastal arutas riigikogu erastamisseadust ja mitut pöördelist maksuseadust, millest enamik tänini kehtib. Kajastasin seaduste tegemist Hommikulehe ajakirjanikuna. Rahanduskomisjon, tollal veel eelarve- ja maksukomisjon, oli koht, kus toimusid olulised vaidlused. Loomulikult läksin istungile ja istusin seina äärde. Esimesed pool tundi ei teinud riigikogu liikmed minust välja, siis küsis (loodetavasti ei eksi) Tiit Made: miks on istungil ajakirjanik? Toimus lühike arutelu, mille järeldus oli, et välja ajakirjanikku viskama ei hakka. Nii käisin maksuseaduste tegemist kuulamas veel mitmel korral.

Nüüd loen Maruste intervjuust, et poliitikud peavad saama komisjonis rääkida avameelselt ja ilma kartuseta ning selleks tuleb juhinduda «Eestis suhteliselt tundmatust Chatham House’i reeglist». Ehk keegi ei tohiks nimeliselt viidata kellegi seisukohtadele või ütlustele. (Muide, isegi reeglile nime andnud Chatham House’is toimub enamik kohtumisi avalikuna.)

Kardan, et soov poliitilist otsustusprotsessi salastada pärineb samast allikast, kust soov näha erakondi klubide, võitlussalkade ja salaseltsidena. Üks Reformierakonna juhte Kristen Michal ütles mõne päeva eest Delfile: «Kohe, kui minnakse seesmiselt lõhki, on erakonna reiting ka läinud. /…/ Erakond saab olla tugev vaid ühe meeskonnana või kõik kaotavad. Mingit muud varianti pole.» Küll moodsas keeles sõnastatud, meenutab selline vaade pigem NLKP põhimõtteid.