Tunne Kelam: valimised on alati olulised

Tunne Kelam Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami vastulause Postimehe arvamusportaalis toimunud online-väitlusele «Kas europarlamendi valimised on olulised».

Demokraatlikus ühiskonnas on valimised alati olulised. Vabade mitmepartei valimiste eest julgesid paljud kodanikuõiguste eest seisjad välja astuda nõukogude diktatuuri ajal ning sama taotlevad – sageli isikliku vabaduse ja turvalisuse hinnaga - tuhanded inimesed maailma erinevates diktatuuriühiskondades. Valimised demokraatliku riigikorra raames on kodanike peamine ning asendamatu vahend lähetada oma hinnangu järgi parim esindaja ning seeläbi mõjutada riigi ning poliitikate kujundamist.

Paraku on tänaste väitluste käigus demokraalike valimiste idee muudetud omamoodi põrandakaltsuks, mida tallatakse, väänatakse ning üksteisele näkku heidetakse. Mille nimel?

Kunstlikult dramatiseeritud väitlused teemal - kes on küllalt tähtis, milline esinduskogu on tähtsam, kas sel või teisel on üldse mõtet? – viivad kodaniku tähelepanu kõrvale oluliselt. Oluline on see, et nii ühe kui teise valitud esindajatekogu tegevus oleks sisukam ja tõhusam ning koostöös meediaga ka paremini rahvani toodud. Ning kes vastutab kodanike ees nende õiguse naeruvääristamise ning mahategemise eest?

Alustada tuleb enesele teadvustamisest, et Euroopa Liit ei ole mingi kauge välissuhtluse dimensioon, vaid meie koduklubi, osa meie kohaliku elu kujundamisest. Euroopa ei ole kusagil «seal» kaugel, Euroopa asub Eestis samavõrra kui ta asub Brüsselis ning meie oleme selle ainulaadse demokraatliku ühenduse loomulik osa. Kohaliku ja Euroopa tasandi valimiste puhul pole asi vastandamises, vaid võimalikult parema sünergia loomises Euroopa ja Eesti riigitasandi vahel. Mõlemad on teineteist täiendavad ning annavad lisaväärtust – seda juhul,  kui suudame oma püüdlusi konstruktiivselt suunata.

Kuidas Euroopa Liidu ja Euroopa parlamendi tegemisi meie eluga paremini lõimida, et suhetesse selgust tuua ning milliseid valikuid teha?

See on mitmepoolne vastutus. Seda kannavad mõistagi ühelt poolt poliitikud, sealhulgas europarlamendi saadikud. Europarlamendi kodukord näeb ette, et saadik ei ela püsivalt Brüsselis, vaid viibib nädalavahetuse kodumaal, kus on võimalus kohtuda inimestega, tutvustada parlamendi tööd koolides, omavalitsustes, kohtumistel ettevõtjatega ning kodanikuühendustega. Minu kogemuse põhjal on see väärtuslik, mõlemapoolselt rikastav suhtlemisviis, kuivõrd saadikule on eluliselt tähtis saavutada «jalad maas» tunnetus sellest, kuidas inimesed EL probleeme ja võimalusi tajuvad.

Samas lasub vastutus ka kodanikul, kelle osaks peaks olema huvi tundmine teda ümbritseva suhtes, sh nii Eesti kui ka Euroopa poliitika suhtes. Tõsi, liiga keeruline keelekasutus ning hulk võõraid termineid võivad olla takistuseks, aga samas ei saa see olla ka vabanduseks. Seaduse mittetundmine ei vabasta seaduse ees vastutamisest. Aga selgelt oleks tarvis kodanikuteavitusprogrammi, mitte kampaaniat, vaid lihtsas inimkeeles edastatavat allikat, mis pidevalt jälgiks ning teavitaks kodanikku ELi tasandil toimuvast, sh uute seaduste tegemisest ning ELi toimimisest üldiselt.

Kuidas aga näiteks saab kodanike huvi tõsta europarlamendi valimiste vastu selgelt kallutatud deklaratsiooniga, mis küsib, kas valijad peaksid olema piisavalt teadlikud EP piiratud pädevustest või jätkama siiras usus, et kõnealune esinduskogu omab samasuguseid pädevusi kui näiteks riigikogu…?

Esiteks, igal kodanikul on õigus osaleda valimistel, olenemata tema teadlikkuse tasemest.

Teiseks, piiratud pädevused? Demokraatia olemus ongi «piiratud pädevused» ehk võimude lahusus ja tasakaal. Iga demokraatlik institutsioon peabki olema piiratud pädevusega, vastasel juhul tekiks võimu kuritarvitamise oht. 

Parlamendi roll on antud süsteemis paika pandud, selles suhtes ei erine riigikogu ega Euroopa Parlament üldsegi nii dramaatiliselt nagu seda püütakse maalida. Täiesti  asjatundmatud on minu kogemuse põhjal väited nagu moodustaks riigikogu (erinevalt europarlamendist) valitsuse ja algataks seadusandlust. Riigikogu ei moodusta valitsust, seda teeb peaministri kandidaat, kellele riigikogu annab (või ei anna) volituse valitsuse moodustamiseks. Sama segane on väide nagu  algataks Eestis parlament seadusi, aga europarlamendil see õigus puuduvat. Ka Eestis algatab seadusi valitsus, riigikogu menetleb neid, parandab ja võtab lõpuks vastu. Sama rolli täidab EP: kinnitab ametisse komisjoni (n-ö EL valitsuse) ja selle juhi; seesama komisjon algatab põhiosa seadustest, mida EP menetleb, muudab ja heaks kiidab või tagasi lükkab. Nagu riigikogu võib ka EP oma valitsust vajadusel umbusaldada ja ametist vabastada.

Lissaboni lepe tõi ka Euroopa Parlamendile algatusõiguse, millega EP võib Komisjonil paluda tulla välja uute seadusettepanekuga.

EP osaleb, erinevalt riigikogust, seadusandluse menetluse jooksul võrdse partnerina triloogis, mis hõlmab Euroopa Komisjoni ning nõukogu esindajaid. Triloogi eesmärk on ühise läbirääkimiste laua taga saavutada kõiki osapooli rahuldav kompromiss. Lissaboni leppe jõustumisega on valdkondade ring, kus EP võrdselt nõukoguga menetleb, tunduvalt laienenud, hõlmates enam kui kolme neljandikku EL seadusandlusest, sh sisserännet, põllumajandust, keskkonda, majanduse juhtimist jne. Rõhutada tuleb, et ilma EPta ning EPs vastu võetud parandusettepanekuteta ei oleks näiteks meie põllumehed saanud otsetoetuste paremat jaotumist.

Üks olulisemaid näiteid parlamendi mõjukusest ning reaalsest kaasotsustamisest on mitmeaastane finantsraamistik, mille erinevaid osi menetleti viimase kahe aasta jooksul, kus nii Euroopa Komisjoni algsele ettepanekule, kui ka Nõukogu drastilistele plaanidele näidati punast tuld ning omapoolsete ettepanekutega vahendite jaotumise parem proportsionaalsus tagati, võimaldades aastate lõikes korrektsioone teha (varasema jäiga kalendriaasta põhisuse asemel) ning jagati ümber ka raha, andes enam vahendeid muuhulgas nii VKEdele, noortele, kui ka teadusuuringutele ning innovatsioonile.

Euroopa Liidu seadusandlus ja selle menetluskäigud tunduvad ka Brüsselis tihti ülikeerukad, seda enam peaksime me üheskoos, esindajad Euroopas, Eestis, meedia ja ka kodanikuühiskonna tegelased, tegema kõik, et neid protsesse paremini selgitada, luua tavakodanikule arusaadavaid seoseid ning näidata, kuivõrd palju mõjutab tegelikult EL Eestis toimuvat ja kui palju võimalusi oleks meil kõigil neid protsesse suunata.

Üks olulisi möödapanekuid on väita, et mida enam EP otsustab, seda enam tallatakse väikeriigid puruks. Nagu ülal mainitud, tekib ELi seadusandlus kolme mõjujõu koostöös – Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Nõukogu. See on juba iseenesest garantii, et esimesest hetkest peale on tagatud kõikide huvide kaasatus. Teiseks, Euroopa Parlamendis puudub traditsiooniline opositsioon ning koalitsioon. Ükski suur, ei fraktsioon ega rahvusdelegatsioon, ei ole piisavalt suur, et üksi midagi ära teha. Seega on teoreetiliselt kõigil võrdsed võimalused endale liitlaste leidmisel ning oma huvide eest seismisel. Ning hea tava ning poliitiline eetika näevad ette, et üksteisest ületrampimise asemel lähtutakse koostöö ning kompromisside poliitikast, mis tihti just soosivad just väikeseid riike, keda ei rõhu suurte riikide suured huvid.

Lõpetuseks, ma väga loodan, et väide sellest, kuidas europarlamenti on pagendusse saadetud ebasoosingus olevad või veteranpoliitikud, ei jõua nt Eesti Vabariigi presidendi Toomas-Hendrik Ilvese, Soome euroministri Alexander Stubbi, Soome kaitseminister Carl Haglundi, Ungari presidendi János Áderi, ametist lahkunud Läti peaminister Valdis Dombrovskise, Poola teadus- ja kõrgharidusministri Lena Kolarska-Bobinska, volinike Janusz Lewandowski ning Cecilia Malmströmi ja teiste riikide ministrite, parlamendiliikmete kõrvu, kes on aktiivsed poliitikud, olles kord europarlamendis, siis koduriigis ja taas tagasi europarlamendis. Tänaseks on normaalne, et europarlament kuulub poliitelu tsüklisse, mitte ei ole selle lõpetav punkt.

Konstruktiivne arutelu ning kriitika aitavad poliitikat edendada, poliitikutel enda tegevust paremini mõtestada ning viivad üldiselt elu edasi. Lahmiv ning üleolev skepsis, mis põhineb populistlikel ning ignorantsetel väljaütlemistel, osutub lõppkokkuvõtteks ühiskonna piduriks. Kas me seda tahamegi?