Aive Herja: argipäevaema ja külalisisa või võrdne vastutus?

Aive Herja Foto: Erakogu

Eesti on üksikemade arvult Euroopas esikohal ja tuhanded üksinda last kasvatavad vanemad näevad kurja vaeva, et teiselt vanemalt elatisraha kätte saada. Ajakirjanik Aive Herja ei usu, et elatisraha võlgnikele uute «võlla tõmbamise» meetodite juurutamine kurbloolise olukorra lahendaks.

Praxise uuringu järgi elab 21 protsenti Eesti lastest koos ühe vanemaga, kellest 91 protsenti on emad. Inimsuhete hapruse ja abielulahutuste arvu taustal (Eestis on üle 5000 lahutuse aastas) on üksikvanemad loomulik nähtus. Kuid miks on kõik kohad täis just üksikemasid ja mõnest üksi lapsi kasvatavast isast kuuleb haruharva vaid kangelaslugusid? Teoreetiliselt peaks pärast lahutust üksikisasid üksikemadega ju sama palju olema! Kummalisel kombel näivad lapsed meie ühiskonnas aga alati justkui rohkem emale kui isale kuuluvat.

Seega de jure võib mehel lapsi olla kui palju tahes, de facto on nad (naistega võrreldes) pärast lahutust ikkagi lastivabad. Kuna lapsed jäävad reeglina emaga, siis lahutus meeste «turuväärtust» oluliselt ei kahanda, mistõttu on mehed suhtest suhtesse liikumisel mobiilsemad ning ka perepurustajatele ahvatlevam saak.

Kõik koormad ma võtaksin kanda

Pärast pere lagunemist lastega üksi jäänud emadest saavad argipäevaemad, kes võtavad enamasti enda kanda kogu lapsekasvatuse igapäevarutiini hambapesust koolitükkide kontrollimiseni välja. Isad seevastu taanduvad pärast lahutust pühapäevaisadeks, kes täidavad lapse elus pigem meelelahutaja ja sponsori kui lapsevanema rolli.

Eks me, naised, ole instinktiivselt aegade algusest ja nukunurgast saati laste kasvatamist harjutanud ning oma ala profid. Niisiis tundubki meile loomulik lastekasvatuskoorma kandmisel lõigata lõivu pigem oma isikliku õnne arvelt, kui et soostuda vastutust meestega võrdselt jagama. Kuid emantsipeerumisega lisandunud kohustuste kõrvalt võiks ju me endale aru anda, et olgu me nii ägedad kui tahes, ka meie võimetel on piirid. Pealegi, mis kasu on naiste tublidusest, kui see mehed ludrimaks teeb?

Kui vanasti harisid mehed põldu ja ehitasid maju ning naised kokkasid ja karjatasid lapsi, siis nüüdisaegne naine künnab mehega võrdselt karjääripõldu ja talutöödest priil linnamehel on naisega võrdne võimalus oma lastega tegeleda. Lausa lust on vaadata, kui aktiivselt isad seda võimalust kasutavad! Vähemasti kuni lahutuseni. Siis selgub, et mehe ponnistustele vaatamata ei usu tegelikult keegi tema lapsekasvatuspotentsiaali. Kuni ka mees selles kahtlema hakkab. Nii haarabki ema kasvatusohjad lõpuks ikkagi enda kätte.

Vanemlik vastutus pooleks!

Mis oleks, naised, kui hakkaks nüüd oma ürgset ema(omandi)instinkti ja amatsoonlikku uhkust pisut taltsutama ning laseks ka meestel lapsi reaalselt kasvatada? Selle asemel, et pärast lahutust meestelt kohtu ja riigi kaudu kriminaalkaristuse ähvardusel laste elatisraha välja nõuda, oleks ju märksa kergem lapsed lihtsalt pooleks ajaks isa juurde elama saata.

Kui ma viimati ühele üksikemast sõbrannale sellise ettepaneku tegin, vaatas ta mind, nagu oleksin tal soovitanud lapse kuu peale saata. Olemata ise üksikema, ei adu ma ilmselt lõpuni selle rolli keerukaid tundemustreid, kuid õnneks on mul ka tuttavaid, kes pärast lahkuminekut lapse hooldusõigust just nii jagavadki – pool ajast elab laps ema, pool isa juures. Kui Eestis on selline praktika veel haruldane, siis näiteks Rootsis on see tavapärane ja toimiv.

Loomulikult pole selline laste «poolitamine» vanematele emotsionaalselt kerge, kuid lapse kasvamine ainult isa või emaga peaks meie demokraatlikus maailmas olema ikka pigem erakorraline (nt kui üks vanematest on surnud) kui tavapärane nähtus.

Psühholoogide väite «lapsele-on-kõige-olulisem-stabiilsus» on muidugi mugav pugeda, kuid psühholoogid arvasid ka näiteks eelmise sajandi alul, et pärast vanemate lahutust on lapse jaoks kõige parem, kui üks vanem üleüldse ta elust n-ö kaob. Eks olid ka sellel kasvatusfilosoofial omad «positiivsed» tulemid. Tänu sellele on meie põlvkonna psühhoterapeutidel rohkelt tööd.

Kõigil kasud sees

Lapse hooldusõiguse võrdsest jagamisest võidaksid mõlemad vanemad. Kuna lapse kordamööda kasvatamisel oleksid kasvatuskulud automaatselt jagatud, ilma et keegi kellelegi midagi võlgu oleks, vaibuks trall elatisraha ümber. Emad puhkaks elatise väljapressimisest ja mehed ei peaks enam paaniliselt kartma, et ekskaasa lapse elatisraha eest endale kleite ning kosmeetikat soetab.

Elatisraha võiks ideaalis olla vaidhädaabinõuks neile, kes mõjuval põhjusel lapse hooldusõigust omavahel pooleks jagada ei saa, näiteks elab üks vanematest teispool maakera ning lapsel oleks kahe koolisüsteemi vahel liiga vaevaline laveerida.

Teiseks pääseksid isad külalisklouni staatusest. Kui laps elaks reaalselt isa juures, mitte ei käiks tal vaid külas, näeks laps, et ta isa polegi «siga» ega superkangelasest meelelahutaja, vaid oma plusside ja miinustega reaalne mees. Pühapäevaisast pärisisaks kasvamine ei lähe küll ilmselt kergelt, sest isa näeb, et igapäevane lapse eest hoolitsemine pole pühapäev pargis. Meestel on selles vallas arenguruumi, aga esmalt tuleb meil, naistel, seda neile anda.

Kolmandaks taastuksid laste-töö-kodu koorma üksinda kandmisest kuhtunud üksikemad. Uue elukorraldusega kohaneda on ilmselt raske neilgi. Kuid pikapeale harjuksid nad siiski sellega, et neil on aega ka enda jaoks, jõudu antidepressandivabalt naeratada ja ruumi paremaks töökohaks või uueks suhteks.

Ainuke, kes uue elukorraldusega rahul pole, on ilmselt üksikisa uus naine. See, et mehe lapsed eelmisest elust ühtäkki iga paari kuu tagant sisse kolivad ning ka tema nende eest hoolitsemisse panustama peab, on plaaniväline ebameeldivus – uue suhte ja tunnete tugevuse test.

Väsinud ja stressis argipäevaemastning alati rõõmsast visiitisast on lapsele saanud aga taas normaalsed vanemad. Kodusid, tube, sõpruskondi on lapsel nüüd küll kaks, kuid mis tähtsam: tal on nüüd ka kaks reaalset vanemat ning võrdselt tähtis koht nii oma ema kui ka isa elus. Ja ükski vanem pole pärast lahutust enam üksi – kõik on poole kohaga pühendunud täieõiguslikud isad-emad.

Mõistan isasid, kes ei lepi rahakott-külalisklouni rolliga. Lüüa nad selle eest häbiposti ja krabada käest juhi-, jahi- ja mis kõik veel load, on eriti narr. Andkem neile lihtsalt luba poole ajast reaalselt oma lapsi kasvatada! Raha ei kasvata kedagi. Iga laps vajab eelkõige oma ema ja isa.

Lugu ilmus esialgsel kujul ajakirjas Pere ja Kodu.