Tõnis Palts

FOTO: Peeter Langovits

Riigikogu liige Tõnis Palts (IRL) kirjutab, et Rail Balticu asemel vajame Eestit tervikuks ühendavat raudteevõrku Rail Estoniat. See koos nutivõrgu Eestiga päästaks maaelu, suurendaks nii era- kui ka valitsussektori efektiivsust ja muudaks meid globaalselt konkurentsivõimelisemaks.

Vene ajal oli ütlemine «Kus lõpeb mõistus, algab raudtee». Praegusteski diskussioonides oleme unustanud põhiküsimuse: kellele ja milleks me raudteed ehitame? Rail Balticu suurusehullude ambitsioonide ja Elroni pisiäparduste meediamöllu kõrval peaksime arutama hoopis Rail Estonia vajadust. See projekt koos kõikekatva kvaliteetse internetivõrguga oleks kaalukeeleks Eesti elu päästmisel väljaspool Tallinna.

Kui me hakkaksime jäljendama Lennart Merit, kes mõtles suurelt ja kujundlikult, rääkides Berliini kiirrongist või Eesti Nokiast, ja püüaksime realiseerida neid projekte sõna-sõnalt, tähendaks see eilses päevas olemist. Euroopa linnadesse Pariisi, Londonisse ja mujale läheb mõistlik inimene ikka lennukiga. Aga rongiga läheksin Haapsallu, Pärnusse ja Tartusse. Ja võib olla ka Riiga ja Peterburisse.

Kord ütles mu eelkäija pealinna meeri ametis Jüri Mõis, et Tartust saab Tallinna linnaliini busside lõpp-peatus. Majandusminister Juhan Parts aga ütles, et kuni 200 kilomeetrit on regionaalrongi normaalne peatustevaheline distants.

Provokatiivselt väljendudes tahtsid nad neile omaselt panna inimesi mõtlema vääramatu regionaalpoliitilise trendi üle. Ükskõik kui palju me püüame, ei suuda me elanike väljarännet maakohtadest peatada. Igasugune «töökohtade loomine külas» teeb meid kõiki vaesemaks. Aga kui saaks trendist aru ning muudaks selle hoopis endale kasulikuks?

Maal on ainsad loomulikud töökohad need, mis on seotud põllumajanduse, metsanduse, puhke- ning spordimajandusega. Aga maal on lihtsalt hea elada. Et pole supermarketit, koolimaja, postkontorit, kultuurimaja jne, ehk on see maal elamise eelise paratamatu kaasnähtus?

Üleilmses võidujooksus tekivad tõhusad töökohad sinna, kus nad on tegelikult konkurentsivõimelised. Koormates maksumaksjat kohustusega hoida hinges külatehaseid, vähendame tegelikult riigi teiste töökohtade globaalset konkurentsivõimet.

Nõukogude võim sai päris kiiresti aru, et Siberi jõgesid ei saa panna Kasahstani põldude kastmiseks põhjast lõunasse voolama. Võiksime ka aru saada, et reaalsem on teha Tallinnas olev töökoht maaelanikule käepäraseks kui ehitada igasse külasse mobiiltelefonitehas. Kui palju me ka ei püüaks, selle asemel et pingutada ooperiteatri rajamisega igasse väikelinna, tuleks teha hoopis väikelinna inimesele Estonias käimine meeldivamaks kui näiteks isegi viimsilasele.

Hea raudteeühendus võib muuta elu kogu riigis, sealhulgas ka maapiirkondades ja ääremaal. Las töökohad olla seal, kus nad loomulikult tahavad olla, ehk eelkõige Tallinnas. Ja las inimesed elavad seal, kus nad loomulikult tahavad elada – väljaspool Tallinna. Eelduseks on ülihea ühendus kogu Eestist Tallinna ja teiste tõmbekeskustega.

Seda nii töölkäimiseks kui kultuuri ja meelelahutuse nautimiseks. Kuidas Haapsalu rahvale näiteks selline tulevik meeldiks: Estonia puiesteel astud teatriuksest otse Elroni sildiga bussi, mis viib uhketes õhtutualettides teatrikülastajad Balti jaama katusega kaetud perroonile, sealt on paar sammu mugavasse vagunisse. Väike puhvet ja kohviautomaat, avar vagun, teatriseltskonna meeleolukas sumin. 50 minuti pärast on Haapsalus esimene peatus, sealt jääb enamikul kümneminutine jalutuskäik koju. Just sellises Haapsalus ma tahaksin elada! Või suvepealinnas Pärnus, mida ühendab pealinnaga ühetunnine rongisõit.

Eraldi küsimus on Tartu. Eesti vajab sisemist konkurentsi, ainus reaalne konkurent Tallinnale on Tartu. Riiklikult monopoolselt majanduselt turumajandusele liikumisel on teada, et kui üks ettevõte on saavutanud turgu valitseva seisundi, ei teki toimiv konkurents niisama. Sellisel juhul tuleb valida üks võimalikest konkurentidest ja aidata tema arengule riiklike vahenditega kaasa. Sama kehtib ka regionaalarengus.

Tallinn on saavutanud turgu valitseva seisundi ning et mõni piirkond suudaks Tallinnaga reaalselt konkureerida, tuleb seda soodustada, piltlikul öeldes «peale maksta». Terve konkurents oleks kasulik ka Tallinnale, rääkimata Eestist tervikuna. Tartu eesmärk peab olema saada mitte plakatlikult, vaid reaalselt Eesti hariduse, kultuuri ja teaduse pealinnaks. Siis tekiks sellega seotud ettevõtlus iseenesest Tartus. Ma ei saa aru, miks kultuuriministeerium endiselt Tallinnas lösutab. Miks surutakse kunstiakadeemia sokivabrikusse, aga mitte sinna, kus on Pallase juured? Olgem kultuursed, saagem tartlasteks!

Tähtsaim aga on see, et Tartu peab ühenduma maailmaga vähemalt sama hästi või pareminigi kui Tallinn, ainult siis hakkab konkurents toimima. Ja selleks on realistlikult mõeldes vaid üks võimalus: mugava rongiga peab saama Tartust Tallinna lennujaama check in’i umbes tunniga.

Selleks tuleb saada rongi kiiruseks ligi 200 kilomeetrit tunnis ja ühendada Ülemiste rongijaam 600-meetrise tunnelis liikuva kõnnitee abil Tallinna lennujaamaga. See annaks lennujaamale ühtlasi oma raudteepeatuse ehk igalt poolt Eestist, kus raudtee olemas, saaks rongiga otse lennujaama check in’i!

Kui buss hakkab liikuma, siseneb reisija liiklusse. Intuitiivselt tekib ohust tulenev pinge, mis Eesti regioonidevahelistel liinidel kestab kaks-kolm tundi. Sisenedes aga heasse rongi, olemegi kohal, rongiga sõitmine ei tekita sisemist kaitsereaktsiooni. Ning kui saame rongis veel ka vabalt töötada või puhata, ei kaota me elust sekunditki. Nii jõuaks Tartu professor Tallinna lennujaama palju kiiremini ja tõhusamalt kui TTÜ õppejõud Mustamäelt.

Ühistranspordi ülesanne ei ole vedada inim-kilo-tund-kilomeetreid, vaid ühendada Eesti tervikuks. Tegelikult peaks Elron olema regionaalministri haldusalas, rong ei lahenda ju mitte majandusprobleemi, vaid regionaalpoliitilist ülesannet. Kiire rong Tartust Tallinna veaks kogu Lõuna-Eesti käima.

Lõuna-Eesti maaliinide bussid tuleb panna liikuma niimoodi, et kõik bussid lõpetavad marsruudi Tartu rongijaamas kaetud perrooni all kümme minutit enne järjekordse rongi väljumist. Värskast peab saama kuivade setu sussidega Manhattanile Guggenheimi muuseumi. Setu-Guggenheim Kuiva Sussi projekt maksaks 250 miljonit eurot, samal ajal kui Tartu-Tallinna maantee neljarajaliseks lõpuni ehitamine maksaks veel 450 miljonit eurot.

Ehitaks esialgu maanteed natukene tagasihoidlikumalt, sest hea rongiühenduse arvelt maanteeliiklus ju ilmselt väheneks. Kümne aasta pärast vaataks tulemusele otsa ja otsustaks, kuidas edasi. Mis aga hoopis rahas mõõtmatu – palju inimelusid saaks ju säästetud! Ja veel üks nüanss: tuhanded ehitajad saaksid Soome asemel tööd Eestis.

Kui Rail Baltic ei murra uut raudteekoridori läbi, tuleb meil endil vana raudtee korda teha nii, et ajaliselt jõuaks rongiga Pärnust Tallinna kiiremini kui autoga. Kui eespool räägitule veel Rakvere – Kohtla-Järve – Narva ja Viljandi suunad juurde liita, olekski see üks terviklik Eesti. See oleks Rail Estonia. Rail Estonia koos nutivõrgu Eestiga päästavad tegelikult maaelu. Suureneks nii Eesti era- kui ka valitsussektori efektiivsus. Eesti muutuks konkurentsivõimelisemaks ülemaailmses konkurentsis, eestlased saaksid rikkamaks.

   
3 mõtet

•    Hea raudteeühendus võib muuta elu kogu riigis, sealhulgas ka maapiirkondades ja ääremaal. Las töökohad olla seal, kus nad loomulikult tahavad olla, ehk eelkõige Tallinnas. Ja las inimesed elavad seal, kus nad loomulikult tahavad elada – väljaspool Tallinna.

•    Kuidas Haapsalu rahvale näiteks selline tulevik meeldiks: Estonia puiesteel astud teatriuksest otse Elroni sildiga bussi, mis viib teatrikülastajad Balti jaama katusega kaetud perroonile, sealt on paar sammu mugavasse vagunisse. 50 minuti pärast on Haapsalus esimene peatus.

•    Tartu peab ühenduma maailmaga vähemalt sama hästi või pareminigi kui Tallinn, ainult siis hakkab konkurents toimima. Ja selleks on realistlikult mõeldes vaid üks võimalus: mugava rongiga peab saama Tartust Tallinna lennujaama check in’i umbes tunniga.