Eesti mehel pole internetti asja, paljaid naisi saab ka saunaakna taga vaadata. Kuldaväärt «Kapsapea»-triloogia kolmanda osa «Samueli internet» lõppjärelduse väikese inimese isolatsionismiloogikal on sugulust paljude vastuväidetega küsimuses, kas Eesti peaks osalema sõjalisel missioonil Kesk-Aafrika Vabariigis.
Internetis võib juhtuda hirmsaid asju – nagu Pliuhkami kogemus näitab, pole välistatud konfrontatsioon Bill Gatesi endaga –, kerge poleks ka KAVis, kui mitte muud, siis kõhulahtisus. Nii internet kui sõjalised missioonid kätkevad endas riske. Samas on mõlema funktsioon määratult mitmetahulisem kui see, mille alternatiiv paistab saunaaknast.
Loomulikult ei soovi ma Eesti sõduritele kõhulahtisust. Rääkimata Hollywoodi sõjafilmide Balkani stereotüübist, kus olukorda kontrolli all hoidma pidav Prantsusmaa väejuhatus laiutab käsi ja laseb maisel põrgul lihtsalt juhtuda. Kõnealusel juhul olen aga veendunud, et kasupotentsiaal ületab riskipotentsiaali ning vastuargumendid põhinevad suvalistel eelarvamustel ja populismil.
No võtke või KAVi ümber puhkenud tervisehüsteeria. Kas see on esimene kord, kui Eesti sõdurid lähevad teistsuguse haiguste ja mikrofloora levikuga riiki? Või kas keegi tõesti arvab, et Banguis patrullivad prantslased on erakordselt tugeva immuunsüsteemiga? Ei usu, isegi nende netikommentaatorid paistavad olevat sama ajuanatoomiaga nagu eesti aatekaaslased. Reaktsioonina sellele, et Estonie saadab 55 sõdurit, kahtlustab mõni, et nad kõik on kokad ja kontoriametnikud; teine aga parastab, et järgmisena lubavad Luksemburg ja Monaco kümme võitlejat.
Mis puudutab USA filmide stereotüüpe, tasub mõttes tagasi kerida paar aastat ja on selge, et hetkel on Pentagonil Vanas Maailmas vaid üks kindel liitlane. «Euroopa ainus sõjaline jõud,» nagu just tõdes üks Spiegeli kolumnist. Kelle ärgitusel mindi Liibüasse? Kes oli ainsana valmis andma Süüriale sõjalist lööki? Kellel oli otsustavust, et saata väed Malisse enne, kui islamistid oleksid riigi likvideerinud? Kellel on rohkelt hoobasid terves hulgas Euroopast lõunasse jäävates riikides? Kellel on nii tahet kui mõjukust selleks, et saada ÜRO Julgeolekunõukogult mandaat ja ELilt sõjaline missioon talle olulistes piirkondades? Kelle julgeolekujõud aitasid vabaks Eesti jalgratturid Liibanonis?
Täna esitletav «Euroopa välispoliitika hinneteleht» tunnistab Prantsusmaa ELi välispoliitiliseks esinumbriks. Esile tuuakse ka Pariisi julgus Hiina ja Iraaniga suhtlemisel.
Selles valguses tuleb vaid tunnustada Eesti riigi esindajaid, kellel jätkus ettenägelikkust prantslaste detsembrikuise KAVi-palve peale kohe käsi tõsta. Nüüd paistab, et Eesti sai pikalt üksi ilutseda pildil, kuhu lõpuks istub enamik Euroopat. Suurusega ei hakata siin iial hiilgama, praegusel juhul on aga hästi tunnetatud tuule suunda ja nopitud kiiruspunktid.