Juhtkiri: kiirlaen – põrgutee algus või täiesti tavaline teenus?

Foto: Urmas Nemvalts

Traditsiooniliselt on sedasorti tegevust nimetatud liigkasu võtmiseks ja ilmselt pole ühtegi kultuuri, kus liigkasuvõtjaid peetaks positiivseteks tegelasteks, maa soolaks ja ühiskonna tugisammasteks. Kas meie kiirlaenukontorid on ainult põrguväravate avajad, suured sõlmed sotsiaalsete hädade võrgus või on tegu teenusega nagu iga teinegi, mille järele on vajadus ja mille eest küsitakse lihtsalt hinda, mida kliendid on valmis maksma? Võib öelda, et mõlemad variandid on selles äris esindatud.

Kiirlaenuäri on nende firmade omanike jaoks kasumlik, aga selle rahaline maht pole nii suur ja tegevuse ulatus sedavõrd kõiki hõlmav, kui vahel kurbi lugusid kuulates või lugedes mulje võib jääda. Nende laenufirmade kasum võrreldes müügituluga pole kaugeltki ulmeline. Ilmselt saavad hea osa rahast, mida võlgnikelt küsitakse, võlanõudmisele keskendunud ettevõtted. Iga televaataja näeb, kui palju näidatakse kiirlaenufirmade reklaame – turunduskulud klientide värbamiseks on ilmselgelt suured ja loomulikult saavad sellest siis oma osa meediafirmad.

Postimees.ee palus lugejatel kirjutada kogemustest kiirlaenudega. Üks osa rääkis ühekordsest laenuvõtmisest – järgmise palgapäevani – auto remondiks või mõne muu ootamatu kulu katteks. Intressid on aasta peale arvutades tõepoolest röövellikud, ent lühikeseks ajaks võetud mõnesaja euro eest ei maksa klient siiski üle jõu käivaid summasid. Järeldus võiks olla, et kiirlaene võtavad vahel ka inimesed, kes ei kukugi selle peale kohe hädaoru mutta.

Teised lood jutustavad sügavast rahahädast, aga ka kasiinosõltuvusest, joomapidudest ja üdini hooletust suhtumisest rahaasjadesse. Need on lood, kus pangast saadud (mõõduka intressiga?) laenu maksmiseks võetakse hiigelintressiga kiirlaenu ja selle tasumiseks omakorda järgmine kiirlaen. Need inimesed räägivad rahanõudjate kirjadest, kohtusse andmisest jmt, kusjuures iga järgneva kirja või muu käigu eest küsib firma kopsaka summa. Lõpuks nõutakse võlgnikult laenuks saadud raha mitmekordselt tagasi. Võlasumma refinantseerimine mõistliku intressiga on aga võimatu, sest niisuguses hädas inimesele lihtsalt ei anta hea hinnaga laenu.

Need lood näitavad, et kiirlaen pole paljudel juhtumitel sugugi süütu teenus, vaid on selgelt osa sotsiaalsest probleemist ja aitab kaasa inimlike hädade levimisele. Inimestele pakutakse enese (majanduslikuks) poomiseks lahkelt kuldse läikega köit. Kuigi kiirlaenude turu reguleerimisega on mitmes järgus tegeletud, tuleb öelda, et ei riiklik kontroll, trahvimäärad rikkujatele ega ka informatsioon sellest turust pole endiselt piisavad.

Võimalik, et majanduslikku hätta sattunutele tuleks paremini tutvustada juba olemasolevaid sotsiaalabi võimalusi – nii rahalisi toetusi kui nõustamist. Seda selleks, et hädas olles pöördutaks ühiskonna turvavõrgu poole, selmet langeda kiirlaenude võrku.