Kadi Härma: muusikaõpetus võib ka rokkida

Kadi Härma. Foto: Erakogu

Keila Kooli muusikaõpetaja ja Eesti Muusikaõpetajate Liidu aseesimees Kadi Härma kirjutab vastuseks mõne nädala eest Õpetajate Lehes ja Postimehe arvamusportaalis ilmunud Tõnn Sarve artiklile muusikaõpetuse kaasajastamise vajadusest, et selle asemel, et väljendada üksikute halbu mälestusi ja emotsioone, peame olema uhked oma ainulaadse ja teistes Euroopa riikides kadedust tekitava ainekava ja muusikaõpetuse üle.

Lugenud Tõnn Sarve artiklit «Muusikaõpetus võiks rokkida» küsisin koolis õpilaste käest: kas «... te vihkate muusikatundi...», vastuseks olid imestunud ja arusaamatust väljendavad näod.

Kõnesolevat mõtteavaldust muusikaõpetusest ja selle käskudest-keeldudest oli solvav ja piinlik lugeda. On kahetsusväärne, et ühe põlvkonna esindajale, kes võtab julguse ja vastutuse kirjutada meie-vormis, on «...laulmise tunnist...» saadud mälestusest jäänud niivõrd sügav haav, et see sunnib tänasel päeval — distantsilt nii ajalises kui geograafilises mõttes — haarama sulge ja paiskama oma kibestumise välja tänaste muusikaõpetajate peale. Tänapäeval on laulmine üks osa muusikatunnist,  ja väga oluline osa, ilma milleta poleks ei ühislaulmist ega laulupidusid. Enamik laulukaare all esinevatest kooridest on just koolikoorid või koorid, kus laulvad inimesed on nakatatud muusikapisikuga just muusikatundides ja koolikoorides ning neid pole vähe – kõik isegi ei mahu laulukaare alla.  Kas see, et eestlane mõistab ja väärtustab kooriliikumise ning laulupidude sotsiaalpoliitilist olemust ja muusikahariduslikku tähendust on meile enestele liigkõrge eesmärk, kuigi UNESCO tasemel on selle olulisust märgatud?

Kahjuks tuleb tõdeda, et Tõnn Sarv ei ole enne kirjutama asumist teemasse süvenenud. Eestis on hetkel põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad ning muusika ainekavad eraldi olevad dokumendid, kuid muusika kui aine sisu kujundatakse ikkagi tervikut silmas pidades — needsamad gümnaasiumiõpilased on ju eelnevalt lõpetanud põhikooli. Seega tuleks arvestada ka põhikooli õppesisuga. Olgu siinkohal ära toodud väike pilguheit põhikooli III kooliastme (7.-9. klass) õpitulemustesse – tutvutakse  järgmiste  muusikatraditsioonide ja -stiilidega: araabia, juudi, hiina, austraalia, jaapani, indoneesia, india, hispaania, brasiilia, argentiina, kuuba, jamaika, mehhiko, indiaanlaste, eskimode, itaalia, prantsuse, aafrika jm. Neid kõiki on võimalik käsitleda vastavalt soovile, vajadusele ja võimalusele. Lisaks sellele tegeldakse rock- ja popmuusika ning jazzmuusika kujunemise ja stiilide tundmaõppimisega nii maailma kui Eesti kontekstis.  Uues ainekavas leiab tähtsustamist ka kitarriõpe, mida paljudes koolides (vastavalt võimalustele) ka teostatakse. Kitarri akordmänguvõtteid kasutatakse erinevat stiili laulude saateks.

Põhikooli muusikatunni osadeks on lisaks laulmisele pillimäng, muusikaline liikumine, omalooming,  muusika kuulamine ja muusikalugu, muusikaline kirjaoskus ja õppekäigud; gümnaasiumis musitseerimine ja omalooming, muusika kuulamine ja muusikalugu ning õppekäigud. Mõlemas vanuseastmes on rõhutatud praktilisi tegevusi ja oskusi, mis võimaldavad muusikatunnis just nimelt «rokkida». Kuid mitte ainult. On ju üldhariduskooli ülesandeks pakkuda erinevaid võimalusi, teadmisi ja oskusi, mille hulgast edaspidises elus valikuid teha. Kõikidest ei saa ega peagi saama professionaalseid muusikuid, kuid erinevates žanrites ja stiilides muusikat võiks iga koolilõpetaja tunda ning vastavalt maitsele armastada.

Uue õppekava rakendumine nõuab kõikide ainete õpetajatelt põhjalikku süvenemist, muudatustega harjumist ja enese täiendamist. Selleks, et muusikatunde annaksid oma oskusi pidevalt täiendavad professionaalid, pakuvad häid võimalusi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia täiendkoolituskeskus koostöös Eesti Muusikaõpetajate Liiduga. On toimunud kursused plokkflöödi, väikekandle- ja kitarrimänguoskuse arendamiseks.

Kahjuks ei tee Tõnn Sarv vahet õppe- ja kasvatuslikel eesmärkidel, aine sisul ning õpetamise meetoditel. See, kuidas õpetaja püstitatud eesmärke saavutab ja aine sisu avab, on tema professionaalse meisterlikkuse ja loomingulisuse küsimus, mitte ainekava viga — meetodeid pole riiklikus dokumendis võimalik fikseerida. Pedagoogiline vabadus ning loomingulisus ongi üks õpetaja töö väärtusi ja eeliseid.

Ainekava ei keela mõistete selgitamiseks kasutada näiteid popmuusikast. Õpetaja toetamiseks on välja antud õpikuid ja tööraamatuid, kus on toodud rida lõiminguvõimalusi. Näiteid GTRi (gümnaasiumi tööraamat, mitte töövihik!) I osast:  keskaegsed lauamängud, muusika keskaegses linnas, film ja keskaeg, Must surm, laste mängud, Henry VIII ja muusika, renessanss ja mood, vanamuusika Eestis, Cremona viiulimeistrid, Bach ja levimuusika, valm, Mozart ja Salieri jm; ning II osast: romantismi ja eesti muusikaga seostatavad on näiteks 19. sajandi leiutised ja avastused, Pariis ja parun Haussmann, Tartu levimuusikapäevad – Schubert ja Volkonski, legend Lendavast Hollandlasest, Les Miserables, Maarja, Maarjamaa ja Ave Maria, muusikaline Eesti jt. Kõik see temaatika on ühel või teisel viisil seostatud muusikaga.

Lisaks õpikutele ja tööraamatutele leiab www.oppekava.ee veebilehelt tegevõpetajate poolt koostatud lisa «Abiks õpetajale», mis annab häid ideid tunni mitmekesistamiseks  (vt: http://www.oppekava.ee/index.php/Põhikooli_valdkonnaraamat_KUNSTID; http://www.oppekava.ee/index.php/Gümnaasiumi_valdkonnaraamat_KUNSTID).

Mis puutub Tõnn Sarve väitesse, et juba 10-aastane teab kindlalt oma muusikalisi eelistusi ja oskab neid argumenteeritult põhjendada, siis see ei vasta tõele. Parim, mida enamik sellevanuseid oskab öelda, on see, kas muusika meeldib või mitte. Aga miks? Kui talle pole antud tööriistu (muusika oskussõnu), mille abil ennast väljendada, ei oska ta oma mõtteid arusaadavaks teha. Lapse arenguteooriate ning koolis töötamise praktika põhjal saab öelda, et eelistused kujunevad välja paljuski kogemuste põhjal. Kui arenev inimene ei kuulaks üldhariduskooli muusikatunnis erinevatel ajastutel loodud erinevates stiilides erinevat päritolu muusikat, kus siis veel? Mille põhjal saaks tal kujuneda terviklik pilt? Ka kirjanduses tutvustatakse kaasaegsete kirjanike loomingu kõrval klassikute teoseid. Oleks ju mõeldamatu, et peaks lugema ainult kaasaegseid autoreid ja mitte midagi kuulma näiteks Shakespeare´ist või Tolstoist.  Selleks, et noorel tekiks terviklik maailmapilt, on väga oluline ka kultuurilooline taust. See pole midagi «...jäledat ning ennekuulmatut...», nagu Tõnn Sarv väidab.

Selle asemel, et väljendada üksikute halbu mälestusi ja emotsioone, peame olema uhked oma ainulaadse ja teistes Euroopa riikides kadedust tekitava ainekava ja muusikaõpetuse üle – meil on, mille üle rõõmustada.