Oliver Kund: mugav Tarand ja impotentne parlament

Oliver Kund Foto: SCANPIX

Europarlamendi saadik Indrek Tarand saab 3. veebruaril 50-aastaseks ja on enda sõnul küps otsustama, kas kandideerib mais uuesti Brüsselisse. Tema viimase aja avalik flirt selle ideega ei jäta kahtlust, et ilmselt ta seda teeb. Ometi oleks see üks halvemaid otsuseid Eesti jaoks.

Kui Tarand kandideerib, võib tema valituks saamise peale lahjemat sorti mürki võtta. Kristjan Vassili juhitud grupp riigiteadlasi analüüsis mullu Riigikogu Toimetistes üksikkandidaatide fenomeni ja leidis, et eurovalimistel on valija jaoks vähe kaalul. «Hääletatakse emotsionaalselt ja ekspressiivselt − sageli eesmärgiga parteisid karistada. Üksikkandidaate valivad seejuures nooremad kriitilised kodanikud, kes ei tunne, et neid esindaks ükski konkreetne partei.»

Tuleb tuttav ette? Selline pilt avanes ka aastal 2009, mil Tarand saavutas 102 509 häälega üksikkandidaadi võimsaima tulemuse europarlamendi ajaloos. Praegu on asjaolud pea samad: valitsuse reiting on madal ja Emori viimase uuringu järgi on parteilise eelistuseta 34 protsenti valijatest.

Tarandi võikski ju mais tagasi valida, kui poleks nii neetult raske leida midagi, mille poolest on ta olnud parem europarlamentäär kui sealt lahkuvad teised Eesti saadikud. Kui aus olla, ei meenu protestisaadiku viisaastakust suurt midagi peale mustade päikseprillide, valijate vedamise Brüsselisse ja kahtlase avantüüri 2011. aastal Keskerakonna kandidaadina Eesti presidendiks kandideerida.

Meediat jälginul tuleb tunnistada, et Tarandil (nagu ka mõnel teisel saadikul) on olnud küllalt hõlbus Belgiast siinse valitsuse ja parteikontorite aknaid sisse visata, ilma et ta ise kildudega pihta saaks. Ei, ma ei esinda siin ühegi erakonna huve. Ometi õrritab mind Tarandi toonase valijana pragmaatiline mõte: mis võiks juhtuda Eestis, kui ta «teeks Tarandit» edaspidi kodumaal, mitte Brüsselis?

Tarandi personaalküsimus on siin pelgalt näide, sest suures plaanis on vähe vahet, kes europarlamenti kuuluvad. Eile Postimehe online-väitluses osalenud dotsent Viljar Veebel nentis, et sealne kogu ei tööta välja seadusi, määrusi, direktiive ega otsuseid; ei koosta ELi eelarvet ega saa muuta aluslepinguid. Nädal tagasi tunnistas Tarand ise saates «Keskpäevatund», et europarlament on impotentne parlament. Kas selline impotentne kogu vajab Tarandit? Keda ta üldse vajab?

Järgmiselt eurovolinikult nõutavad omadused on meedias tänaseks üksipulgi lahti võetud. Võib-olla tuleks nüüd Eestis algatada debatt ka selle üle, millistele tingimustele peaks vastama eurosaadik ja keda tegelikult on väikerahval mõtet soojale kohale saata.