FOTO: Urmas Nemvalts

Eestis on neli suuremat panka: Swedbank, SEB, Danske Bank ja Nordea. Aastatel 2010–2012 teenis see Suur Nelik kokku üle miljardi euro puhaskasumit. Miljard eurot on väga suur summa. Võrdluseks, selleaastane riigieelarve, mille najal peetakse ülal kogu Eesti riiki, on kaheksa miljardit eurot. Võiks olla suurem, kuid raha on just nii palju, kui seda on. Ja kus ei ole, sealt ei võta ka surm. Maksuametnikust rääkimata.

Kuid tuleb välja, et oleks võtta küll. Nagu maksuameti paberitest selgub, pole viimastel aastatel pangad oma hiigelkasumite juures maksnud sentigi ettevõtte tulumaksu. Siinsete seaduste järgi ei ole ettevõtetel seda kohustust, kui nad kasumit välja ei võta. Pangad aga targu dividende maksnud ei ole. Seaduse järgi on kõik õige. Kasum aina koguneb nagu umbsesse tiiki, riigieelarve üldisesse rahavoogu ei lähe sellest tilkagi.

Probleem ei ole sugugi uus, vaid sai alguse umbes samal ajal, kui ettevõtetele hakkas kehtima tulumaksuvabastus. See nägi ette, et juhul kui kasum investeeritakse, soodustab riik ettevõtete arengut sellega, et investeeritud summalt tulumaksu ei nõua. Kui aga ettevõte kasumi välja maksab, tuleb sellelt ka maksta.

Ettevõtjad ei ole rumalad ja leidsid viisi, kuidas kasum kätte saada makse maksmata: kasum laenati iseendale. Seda ei teinud üksnes väiksemad firmad, vaid ka suured ja lugupeetud, vahel ka välisosalusega ettevõtted.

Kuidas seda olukorda lahendada? Endine rahandusminister Aivar Sõerd leidis lahenduse vabatahtlikus tulumaksus. See idee ei ole uus, kuid ei ole ka populaarne. 2003. aastal pakkus Siim Kallas Reformierakonna esimehena, et firmad võiks kulutada uurimis- ja arendustegevuseks kümnendiku oma kasumist. Ei ole vaja vist lisada, et märkimisväärset poolehoidu see mõte ei leidnud.

Sotsiaalne vastutus on asi, mida Eestis veel väga tõsiselt ei võeta, kuid mis mujal Euroopas on üsna tugev argument. Läinud aastal sattus Briti peaministri David Cameroni kriitika alla kohvikukett Starbucks, kes vajadusele tulumaksu maksta eriti lahke pilguga ei vaadanud. Tagajärg oli see, et lahke pilguga ei vaadanud teda enam kohvijoojad, kes andsid sotsiaalvõrgustikes teada, et hakkavad edaspidi kohvi jooma teise ettevõtte logo kandvatest topsidest. Starbucks maksis, vabatahtlikult, ja igaks juhuks ette. Oht kaotada kliente kaalus üles kõik muu.

Mõte teha siinsetele pankadele ettepanek vabatahtlikult ettevõtte tulumaksu maksma hakata kõlab hoolimata õilsast eesmärgist veidi kaheldavalt. Kui pangajuht ütleks, et tahab vabatahtlikult riigile makse maksta, lastaks ta tõenäoliselt lahti.

Kuid Sõerdi ideel võib olla ka paar head külge. Esiteks, see juhib tähelepanu suurettevõtete kasumitele ja riigieelarvesse makstava maksu suhtele (mis on 1:0 ettevõtete kasuks). Ja teiseks, see muudab ehk taas tähtsamaks küsimuse, kas meie maksusüsteemiga on ikka kõik korras.