Sulev Vedler: kas eestlased peaksid vastutama holokausti eest?

Sulev Vedler Foto: SCANPIX

Koolipoisina töötasin ühel suvel Tartu kunagise koonduslaagri maa-alal. Pidime poistega puruks raiuma osaliselt söestunud paberirulle.

Ma ei pööranud tähelepanu, et töökoha kõrval seisid pruunid puuhooned. Võimalik, et ka tuleroaks langenud paberiladu kasutati kunagi vangide majutamiseks.

Mitu aastat hiljem küsis tuttav tallinlane, kus see laager asus. Käisime kohapeal, vaatasime kunagisi näitusehalle, mis sõja ajal koonduslaagriks muudeti. Roostetanud okastraat ja prožektorid kõlkusid ikka veel seinte küljes. Kõhe hakkas. Alles siis mõistsin, kus ma tol päikeselisel suvel askeldasin.

Praegu asub seal uus ladu ja tühi maatükk, aga vaatepilt barakkidest tuleb mulle endise näituseväljaku juures ikka ja jälle meelde.

Olen käinud ka Kalevi-Liival ja Kloogal, Salaspilsis ja Dachaus. Vaatan neid kohti – mõni kena liivase männimetsa all, mõni lage –, ja ma ei saa aru, kust tuli nii palju kurjust.

Kuid tagasi pealkirja juurde. Küsimus eestlaste vastutusest peaks tunduma vildakas. Ega meie juute, mustlasi, geisid ja teisi õnnetuid laagritesse saatnud, see oli Saksa natside poliitika ja kätetöö.

Samas meenus mulle 20 aasta tagune külaskäik Bonni ajaloomuuseumi. Seal nägin esimest korda kurikuulsat kaarti Berliini saadetud raportist, kus Eesti kohale oli kirjutatud: judenfrei.

Rahvusvahelisel areenil võib iga sellise paberi nägija küsida, kas Eesti on eriti juudivaenulik riik. Seda enam, et Tallinnas sündis natside üks võtmeideolooge Alfred Rosenberg.

Tegelikult vastutavad eestlased holokausti eest sama palju nagu aastaaegade vahetumise pärast. Pole meil suurt juudiviha.

Esimese vabariigi ajal elasid juudid võrdselt teiste rahvustega. Esimese puhastuse (Siberisse!) tegid nende ridades hoopis venelased. Seejärel saabusid hitlerlased.

Vaimne holokaust jätkus aga hiljemgi. Nõukaajal ei rääkinud ükski mõistlik inimene vabast Eestist, kuigi formaalselt elasime vabariigis. Mustlased olid põlu all, pederastia kuritegu. Juudid ei osanud kultuurautonoomiast ilmselt unistadagi. Me ei näinud tänavatel pigimütsidega mehi, poodides ei müüdud koššertoitu, siinkandis ei praktiseeritud ümberlõikamist, ei töötanud sünagoogid. Paljud juudid läksid üle vene keelele. Teised aga kodunesid eesti kultuuriga nii, et me ei pea neid enam juutideks.

Holokaustipäeva tähistamine tundub paljudele tüütu kohustuse, et mitte öelda naljanumbrina. Mul pole musta huumori vastu mitte midagi, ka süsimusta vastu, aga samas soovitan kõigil käia mõnes kunagises koonduslaagris ja mõelda, mis seal toimus. Selle kõrval on praegune «raske» elu üks suur lust ja lillepidu.