Viljar Arakas.

FOTO: Peeter Langovits

Oleme end harjunud võrdlema Lätiga, kirjutab ettevõtja Viljar Arakas. Praeguseks on Läti ELi kõige kiiremini kasvava majanduse rändkarika meilt üle võtnud.

Majanduskriisi käigus oli meil rasketel hetkedel kombeks ennast võrrelda Lätiga – seal on ju veel raskem. Mitme vastutustundetult kulutanud valitsuse, oligarhidest räsitud poliitilise korruptsiooni, kinnisvaramulli lõhkemise ja Parexi panga kokkukukkumise järel ei jäänud lätlastel muud üle, kui paluda rahvusvahelist finantsabi. Europarlamendist tuli kodumaale Valdis Domb­rovskis, kellest sai 12. märtsil 2009 tänaseni tegutsenud edukas valitsusjuht.

Läti kadus meie meediapildist kohe, kui neil hakkas taas paremini minema. Praeguseks on Läti justkui ümber sündinud. Riik on saavutanud kõik selle, mis meiegi, v.a OECD-liikmesus, mille poole Läti veel teel on. Meie lõunanaabrist sai eurotsooni 18. liikmesriik. Või kui lubada vabamaid võrdlusi, siis Läti laulis ennast Eurovisiooni võitjaks meie enda võõrustatud finaalis Tallinnas. ELi kõige kiiremini kasvava majanduse rändkarika on nad meilt ka üle võtnud – pärast nii sügavat kriisi ja edukaid reforme on see iseenesest oodatud tulemus.

Lisaks drastilistele eelarvekärbetele on lätlased kriisi käigus rakendanud mitmeid riigi ärikonkurentsi positsiooni parandavaid maksumuudatusi: tütarfirmade müügi korral tulumaksuvabastus, sotsiaalmaksu lagi, mikroettevõtte käibepõhine maks, mis vabastab muudest maksudest jne.

Ühegi vastava muudatuse eest ei tasu oodata Nobeli auhinda, kuid need aitavad selgelt parandada riigi konkurentsivõimet. Riikide ärikeskkonna konkurentsi edetabelis koha parandamiseks ei saagi tänapäeval olla ühte hõbekuuli, vaid pigem lõputu peenhäälestus, mis moodustab töötava terviku.

Läti on teinud ka küsitavaid otsuseid. Ma ei pea õigeks riiklikku viieaastaste elamislubade müüki minimaalselt 71 500-eurose kinnisvarainvesteeringu eest – see ei räägi kõrgest eetikast. Pakkumine aitas müüa küll sadu kortereid, leevendades kiiret hindade langust, kuid tekitades samal ajal fantoomkinnisvaraturu, kus «investori» esmane huvi ei olnud soetada kinnisvara. Enamik ostjaid tuli muidugi idast.

Küprose panganduskriisi ajal peljati, et vene kapital pageb nüüd Lätti. Nn oligarhide mõju poliitika üle on vähenenud, kuid killustunud erakonnamaastiku tõttu on see jätkuvalt tuntav. Iga ettevõtja, kes on pidanud kokku puutuma ettevõtte asutamisega Lätis, hakkab kohe taga igatsema Eesti e-lahendusi.

Kui selline kommentaar Läti aadressil kõlab pipraselt, siis kodumaal oleme telje teises otsas – me käitume usklikumalt kui paavst ise. Ma pole oma riigi pärast tundnud suuremat piinlikkust kui kuulates neid kadalipu läbimise lugusid viisakatelt, kõrgelt haritud ja head palka teenivatelt välismaalastelt, kes on pidanud Eestis kas elamisluba taotlema või pikendama.

Üks asi on seadus, teine on selle täitmine. Probleem on pigem viimases, kuna seadusi on ajakohastatud. Näiteks maksu- ja tolliameti teenindussaalides ei kohelda inimesi potentsiaalse maksudest kõrvalehiilijana. Nii ei peaks me kohtlema ka välismaalasi, kes tahavad tulla meie riiki tööle. Peame aru saama, et nad võivad siia tulla, aga ei pea tulema. Nad ei taotle ju varjupaika. Kunagi ei ole teist võimalust esimese mulje jätmiseks.

Kui see mulje on elamisluba taotledes negatiivne, laieneb see paratamatult kogu meie riigile. Selline olukord ei ole avatuse edetabelis kõrgel kohal oleva Eestiga kuidagi kooskõlas.

Tööjõudu ja makse puudutavast on olnud palju juttu ka Eestis, kuid seni pole tegudeni jõutud. Muudatuste vastuväitena on esitatud riigieelarve positsiooni halvenemist ja sellega on diskussioon ka lõppenud. Teine käibetõde teatab, et maksudega ei mängita. See ei tähenda, et nende üle ei või arutada. Eesti praegune maksusüsteem on eksisteerinud suurte muutusteta alates Mart Laari esimesest valitsusest. Maailm meie ümber on aga vahepeal oluliselt muutunud. Vastuolusid on palju. Näiteks leiab Eesti maailmas tuntust kui edukas idufirmade riik. Idufirmade suurim kulu on teatavasti tööjõud, mis meil on vägagi kõrgelt maksustatud. See paneb tööjõukulusid optimeerima, mida rahvasuus tuntakse OÜ-tamisena.

Eestist palju keerulisemas rahanduslikus olukorras olles on Läti suutnud alustavate ja esimeses kasvufaasis ettevõtete jaoks muudatused ära teha ja usub nende meetmete tulevikku suunatud mõjusse – milleks muidu loobuda osast praegusest maksutulust, kui Läti riigieelarve on struktuurses defitsiidis?

Valdis Dombrovskist on veel vara nimetada eestlaste mõistes 21. sajandi Mart Laariks, kuigi muudatused Läti majanduskeskkonnas on muljetavaldavad. Kui me peaksime aastate möödudes nägema majanduslikus võtmes lätlaste tagatulesid, siis meenutagem, et otsustava kiirenduse tegid nad just nüüd.

Igaks juhuks tasub fikseerimist nullnivoo, kus 2012. aastal oli Eesti SKT elaniku kohta 16,5 protsenti suurem kui Lätis. Tulemusi ei tasu mõõta varem kui viie aasta möödudes. Arvestagem ka seda, et lätlastel ei ole seda eelist, mis meil – kultuurilist ja ajaloolist sidet Põhjalaga, maailma ühe jõukaima piirkonnaga.

Eestlased on kõige ateistlikum riik Euroopas. Ometi oleme tugevad edetabeleid uskuma. Oma edust on meil tavaks rääkida edetabelite keeles. Siin on võimalus igaühel valida endale sobiv kirik. Nagu iga finantsjuht leiab oma väite tõestuseks majandusaruandest sobiliku suhtarvu, nii saavad optimistid rääkida meie paranenud kohast majandusavatuse indeksis. Pessimistide rõõmuks jääb kahanev konkurentsivõime. Vajadusel saab ju alati ka kirikut vahetada. Seega, post factum edetabelitest rääkimine on asendustegevus ajal, kui peaksime tegelema tuleviku väljakutsetega. Korras riigirahandus on vaieldamatult meie valitsuse teene. Samas on see väikeriigi jaoks pigem hügieen kui saavutus. Tõsi, vasakpoolsed erakonnad ei pruugi seda seisukohta lõpuni jagada. Põhimõtteliselt on kõik riigid küll võrdsed, aga nagu metsas on lõvi teistest loomadest võrdsem, ei hinda rahvusvahelised majanduse raskekaallased eelarve tasakaalu sama kõrgelt kui meie.

Nad teevad seda küll sõnades, aga mitte tegudes. Nende võimalused on teistsugused tänu rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud koduvaluuta emiteerimisele ja seeläbi valitsuse võlakirjade ostmisele keskpankade poolt. Teisalt, suurriikide valitsuste ohtra kulutamise vilju naudib meie eksporditööstus.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi on mure pigem selles, et meie riigi rahandust on aastast aastasse järjest raskem korras hoida, rääkimata maksualanduste tegemisest. Maksude alandamiste ettepanekud ei ole meil populaarsed, ent uskumatut tarmukust, algatusvõimet ja kiirust näidatakse üles riigieelarve tulu suurendamiseks. Tihti tehakse seda kiirkorras uue eelarveaasta eel, rikkudes eelnevaid maksukokkuleppeid, eirates head õigusloome tava või selgitades liiga vähe ühe või teise muudatuse vajalikkust. See leiab omakorda ettevõtjate teravat vastuseisu ja nii ongi kirves kohtunud kiviga.

Ometi ei peaks see nii olema. Näiteks aus käibemaksu keskkond on iga korraliku ettevõtja huvides. Firma autode käibemaksustamine erasõitudeks on ka täiesti arusaadav probleem. Muide, Lätis hakkas kehtima muudatus, mille järgi käibemaksu ei tagastata üle 50 000 euro maksvatele autodele. Ka selles osas on nad meist ette jõudnud.

Kui vaadata riigieelarve kulukomponentide aastaseid kasvuprotsente, ületavad need tihti nii majanduskasvu kui ka inflatsioonimäära. Seda vähemalt eelmise aasta kontekstis. Kohati isegi nende kahe summat. Seega läheb riik suhtelises võrdluses järjest paksemaks ning seda koormat on makse tasuval ettevõtlusel järjest raskem kanda.

Olukorrast tekivad ka kohe kiired lahendused, kui on vähegi võimalus uusi tulusid suurendada. Kõik seadusteks vormistatud kululubadused on eraldiseisvana tegelikult kas sümpaatsed või vähemalt arusaadavad. Lisaks on nende kulude kasv seadustes indekseeritud ehk need kasavavad igal aastal. Sestap leiame ennast olukorras, kus näiteks ametiühingute ja tööandjate ühine soov töötuskindlustusmakse alandamiseks ei leia valituse toetust.

Ei jää muud üle, kui hakata läbi viima seda, millest vandeadvokaat Jüri Raidla on pikalt rääkinud – riigi pidamise reformi ja riigieelarveliste kulude reformi, rääkimata haldusreformist, mis tuleb lihtsalt ära teha. Demokraatlikus ühiskonnas saab teha drastilisi muudatusi enamasti kriiside käigus. Näiteks arstis sotsiaaldemokraat Gerhard Schröder oma Agenda 2010 programmiga toonase «Euroopa haige mehe» Saksamaa taas vaieldamatuks maailma majanduse suurjõuks ja eurotsooni parimaks pojaks.

Demokraatlikes ühiskondades on paraku kombeks, et raskete otsuste vilju naudib järgmine valitsus. Ma tahan loota, et me ei peaks järgmist kriisi ootama, et nende küsimustega tõsiselt tegeleda. Terendamas on ju riigikogu valimised ja n-ö riikliku fiskaalkehakaalu vähendamine võiks olla iga parlamenti pürgiva erakonna programmi kohustuslik osa. Poliitikutele meeldib alati rääkida kulude, hüvitiste, toetuste suurendamisest, mitte aga riigi pidamise reformimisest. Minu hääle saab just see erakond, kes lubab rohkem kärpida kui kiirelt laiali jagada. Julgen väita, et ma pole üksi, kuid kardetavasti pole meie hääled enamuses. Tõde selgub 2015. aasta märtsis.

Lõpetuseks hoopis muust, aga tegelikult veel olulisemast. Tänavu 12. märtsil täitub 80 aastat Pätsi ja Laidoneri juhitud riigipöördest. Sündmusest, mis tõi meile vaikiva ajastu, ühe mehe õige arvamuse ja teiste vale arvamuse, parlamentarismi lõpu ja mis kõige hullem – lihtsalt vaba sõna kadumise. Kuidas oleks seda sünget daatumit sobilik praeguses Eestis meenutada? See tundub naivistlik ja pakatab soovmõtlemisest, aga kui lubate, ehk siiski: lihtsalt suuremat sallivust vaba arvamuse, oponendi sõna ja veel rohkem tema isiku suhtes. Mõte laieneb nii maksudebattidele kui ka teistele arvamustele.

Kuigi on valimiste aasta, loodan, et sellel aastal on oluliselt vähem sildistamist, sõnumitooja üle naermist, ideede mutta tampimist ja lihtsalt külma kalkust teistsuguse arvamuse suhtes, kui seda on enda oma. Nii oleks asjakohane meenutada 80 aasta taguseid sündmusi ja näidata, et oleme sellest õppinud ja saanud paremaks.

Autor on Teenusmajanduse Koja juhatuse liige