Tanel Ader: oleme Tallinnast, meie ei maksa!

Ühiskaart. Foto: Toomas Huik

Mulle meeldib proua Kohviveski. Mulle meeldib tema enesekindlus ja elurõõm. Samuti veendumus, et tallinlased on kuulikindlad: «Me oleme Tallinnast, me maksame!» Nüüdseks oleme aga jõudnud sinnamaani, kus tallinlane enam ei maksa.

Tallinlane ei maksa bussis, ei maksa rongis. Rohelisest kaardist on saanud omamoodi staatuse sümbol. Ma ei viita siinkohal isiklikele tõekspidamistele kellegi soodsama positsiooni kohta ühiskonnas. Viitan ebaeetilisele teguviisile selle soodsama positsiooni saavutamiseks, mis üksikisikule on teatud majanduslik eelis, kuid suures pildis jõupositsiooni ärakasutamine tulude suurendamiseks.

Võtsin ette rongireisi kodukohast Aegviidust pealinna. Tõden, et Elroni rongid on tõesti uhked. Veel enne kui rong kodukohast lahkuda jõudis, hakkas aga peale kohviveskilik jahvatamine, kes on ja kes ei ole pealinna sisse kirjutatud. Seda püüdis äärmise meelekindlusega välja selgitada piletimüüja. Esmalt olin segaduses, miks? Kuid minuni jõudes selgus ka põhjus – pealinlasele on rongisõit nüüd haldusala piires tasuta, mis teeb minu piletihinnaks 2 eurot pealinlase 1 euro vastu.

Proua Kohviveski oli siiras ja rõõmsameelne klienditeenindaja, kel oli südamest kahju, et ta peab mulle kallima pileti müüma. Minu sissekirjutuse väljaselgitamisega kaasnes tema isiklik kaastunne, et mittetallinlasena pean pileti eest poole rohkem tasuma. Kurvastust võis tajuda nii tema härdas naeratuses kui ka lauses «...kahjuks on siis teile kaks eurot». Ning oma veidral moel oli see parim Tallinna müügiartikkel, mida Kohviveski pahaaimamatult võis etendada: siiras isiklik emotsioon.

Reisi edenedes tabas verbaalne valang eranditult kõiki. Pea igal reisi momendil võis kuskilt kuulda küsimust «Kas olete tallinlane?», ning see sööbis mällu. Ja massi­psühhoosi ajendil võis tajuda teatud ebamugavustunnet reisijates, tunnistades fakti, et nende sissekirjutus ei luba poole odavamat rongisõitu.

Tallinna linn on saanud poolkogemata väga järjekindlad müügi-kohviveskid. Elron isegi vaevalt teab, et nende klienditeenindajaskonnast on saanud Tallinna linna paadunud müügimasin, mis ulatub Tallinna halduspiirist Tapani ja kes teab, ehk veelgi kaugemale. Kas pole mitte kaval lasta kellelgi teisel oma müügitöö ära teha? Iga päev rongiga tööle sõitjad kuulevad seda vähemalt viis korda rongisõidu jooksul.

Uhkest rongist lahkununa ning sisenedes vanalinna, leian end endiselt mõttelt, kas oleks ehk mõistlik end pealinlaseks registreerida. Astunud tallinlaste tasuta ühistransporti ning loovutanud oma kaardilt euro ja kümme senti, tundsin jälle kord proua Kohviveski kaasatundvat pilku. Hinge ajab täis pealinna võimupositsiooni ärakasutamine sellisel moel, mis neil isegi plaanis ei saanud olla.

Armastan oma kodu ja Aegviidut, see on vaikne ja rahulik paigake, kus kõik tunnevad kõiki ja inimesed on õnnelikud. Üldine suunitlus kannab endas aga tendentsi väikevaldade hääbumisele. Kui mustkunsti mitteametlikul maailmameistril Houdinil oleks mittetallinlaste elanikeregister, oleks ka suurmeister hämmingus tavakodaniku oskusest sellest nimekirjast kaduda.

Kohviveskite järjepidev müügitöö juba sadu kilomeetreid pealinnast eemal on tõsine väljakutse ümberkaudsete valdade tuluallikale – palgatöötajate tulumaksulaekumiste arvel. See on minu jaoks ebaeetiline teguviis, justkui kehtestaks kohalikud omavalitsused näiteks haldusala piires teemaksud, mida kohalikud loomulikult maksma ei pea. See oleks mõeldamatu, ometi Tallinn seda usinalt rakendab.