Mõistuse piirid

Raamat Daniel Kahneman «Kiire ja aeglane mõtlemine» tõlkinud Jana Linnart 457 lehekülge Tänapäev, 2013 Foto: Repro

Võimatu on täpselt teada, millest lähtuvad inimesed, kes langetavad otsuse, kellele ja mille eest anda Nobel. 2003. aastal, kui Nobeli majanduspreemia sai Daniel Kahneman, ei olnud maailm veel kogenud viimaste kümnendite suurimat majanduskriisi, mille haavu siiani parandatakse. Kümmekond aastat tagasi ei näidanud veel miski, et optimistlikult naiivsel laenamisel ja võlgu elamisel rajanev elulaad pole jätkusuutlik. Noil aastail ei räägitud, et mõni auväärne ­Euroopa riik võib sattuda pankroti äärele, sest ta on majanduslikult käitunud väga valesti.

Ent siiski, 2003. aastal, mil liitlasväed tungisid Iraaki, oleks ehk olnud mõistlik meenutada Kahnemani ja tema lähima mõttekaaslase Amos Tversky varasemalt kirjutatut: «Riskantsed valikud, näiteks kas võtta kaasa vihmavari või mitte, või kas alustada sõda või mitte, langetatakse eelteadmiseta nende tagajärgede kohta. Kuna sääraste tegude tagajärjed sõltuvad ebakindlatest sündmustest nagu ilm või vastase otsustavus, võib valiku langetamise akti konstrueerida kui nõustumist õnnemänguga, mis võib anda erineva tõenäosusega tulemusi. Seetõttu on loomulik, et riskiolukorras otsustamise uurimine on keskendunud valikutele rahaliste tulemuste ja määratud tõenäosusega lihtsate õnnemängude vahel lootuses, et need lihtsad probleemid toovad esile põhilised hoiakud riski ja väärtuse suhtes.» («Kiire ja aeglane mõtlemine», lk 412.)

Psühholoogia üks suurimaid väljakutseid on aidata mõista, kuidas inimene käitub erinevais olukordades, sh siis, kui tema tegudel on majanduslikud tagajärjed. Majandusliku käitumise seletamisel on olnud märkimisväärseid saavutusi, sest Nobeli majanduspreemia on antud kahel korral tööde eest, mis samahästi on nii psühholoogia kui majandusteadus. On oluline, et nende Nobelite andmist lahutab pea 30 aastat: 1978. aastal sai selle kõrge tunnustus Herbert Simon ja 2003. aastal Daniel Kahneman. Psühholoogia vaatepunktist tunnustati neid lähedaste panuste eest – nende tööd näitasid, et inimeste ratsionaalsus, st otsustamis- ja mõtlemisvõime on piiratud. Ja seda eelkõige olukordades, kus määramatuse aste on suur.

Ilmselt on inimeste mõtlemisvõime piiratusele osutamine majanduse mõistmiseks niivõrd oluline, et vaja on olnud lausa kahte nii võimsat tunnustust.

Kindlasti ei ole Kahneman selgeltnägija ega prohvet. Ka eestindatud raamatu pealkiri kiirest ja aeglasest mõtlemisest on pretensioonitu ja esmapilgul võib tekkida küsimuski, et miks see kõik nii oluline on. Seletus on lihtne. Sellel viisil, kuidas inimene näeb-mõistab maailma ja võtab vastu erinevaid otsuseid, on järgneva jaoks olulised tagajärjed. Ning teiselt poolt – seda, kuidas inimene mõtleb, kui pinnapealselt või kui kaugeleulatuvalt, kui õigesti või ekslikult, on võimalik nii ratsionaalselt arvestada kui ka sihikindlalt (sh omakasupüüdlikult) ära kasutada.

Kiire ja aeglase mõtlemise seos raamatu pealkirjas on hea, sest sunnib raamatut lugedes küsima, kas me ikka alati üldse pikemalt mõtleme, kui midagi otsustame? Ehk suunab otsustust hoopis mõni märk, sõna, sümbol, info esitamise taust, stereotüüpne lahendus, päevast päeva korratav tavatõde, reklaamikutsung, intuitsioon?

Meid ümbritsev tegelikkus kannab endas palju selliseid vihjeid, mis aitavad kaasa just teatud otsustusteede kujunemisele. Väga sageli on kiirotsustuste kasutamine õige ja toimetulekuks eluliselt vajalik. Kriisisituatsioonides, mis nõuavad momentaanseid lahendusi, pole reeglina ­aega pikaks mõttetööks. Ent samas otsustuse kiirus ei pruugi alati tähendada mõtlemist ja kvaliteeti. Otsustuse kiirust võib suunata ka lihtsalt lahendusviisi käepärasus või sisetunne, kuidas võiks ja peaks midagi tegema. Sageli kohtame ütlust – minu talupojamõistus ütleb nii.

Otsustamine ja mõtlemine on rasked, ehk isegi vastikult rasked ja aeganõudvad, kui tahetakse minna lõpuni, kui määramatus on suur, kui tahetakse kaaluda erinevaid alternatiive ja võimalusi ja sündmuste tõenäosusi, kui tahetakse olla ratsionaalne. Võimalik, et mõtlemise kerguse ja toimetuleku huvides ongi õige mitte püüelda maksimaalse ratsionaalsuse poole, vaid rahulduda vahepealsete ja poolikute lahendustega. Eriti olukordades, kus valmislahendused on käepäraselt kutsuvad.

Arusaamine meie ees seisva lahendamist nõudva probleemi olemusest võib olla sageli illusoorne. Eksimused, valeotsustused ja pealiskaudsus on inimlikud, keegi pole nende eest kaitstud. Tagantjärele tark olemine pole uudis. Pealtnäha ­«õiged» valikud võivad olla juhitud hetkeemotsioonidest või ka intellektuaalsest suutmatusest mõista erinevate seoste ja võimalike tagajärgede sasipundart.

Mõiste «inimlik viga» osutab sellistele tegija otsesest tahtest sõltumatutele eksitusele. Inimlikel vigadel võivad olla katastroofilised tagajärjed: olgu selleks siis hiigellaeva hukk või udus metsa rammiv presidendi lennuk. Inimlike vigade võimalust püütakse vältida ka mitteinimlike vahendite abil. Moodne auto hakkab pidurdama juhist sõltumatult siis, kui on ohtlikult lähedal teisele autole.

Inimlike vigade ja väärotsustuste tähendus muutub oluliselt olukordades, kui vigu teevad paljud. Tehnilised abivahendid siin enam ei aita. Kulutulena levinud kuulujutt panga maksejõuetusest on põhja viinud panku ka Eestis. Süütu nali televisioonisaates mingi rahatähe kehtivuse kaotamise teemal ei pruugi lõppeda üksnes naerupahvakuga, vaid ka valuuta devalveerimisega.

Järjekorrad pankade ja rahavahetuspunktide juures sooviga vahetada Eesti krooni kupüürid mingite usaldusväärsemate rahatähtede vastu olid üsna hiljutises minevikus. Niisugused situatsioonid tähistavad olukordi, mil psühholoogilisest reaalsusest saab majanduslik reaalsus. Kusagil nende reaalsuste kokkupuutepunktis on ehk ka põhjus, miks majandus-Nobelitega on pärjatud psühholooge.

Inimesed mõtlevad ja otsustavad mõnikord kiiresti, pliks-plaks ja peale vaadates. Mõnikord rahulikumalt, kaalutlevamalt. See on paratamatus, millega tuleb arvestada ja mida saab ära kasutada. Inimeste mõttemudelite erinevused avalduvad ka siis, kui nad otsivad ja valivad tööd või töötajaid, kui nad mõtlevad selle üle, miks kaupluste kaubariiulid on just nii paigutatud, nagu need on, või kuidas tajutakse kiirlaenu kutsungit. Inimlikud otsustused on suunatavad ning suunatavus tähendab siin oskust luua vastavaid otsustuse taustu ja kellelegi kasulikke mõttemudeleid. Nii majanduses kui poliitikas.

Kiire ja aeglase mõtlemise eristamine ei tähenda osutamist, et üks mõtlemisviis on parem või õigem. Inimesed lihtsalt toimivad erinevates olukordades erinevalt. Kiirotsustused ei pruugi alati tähendada, et kiiresti toimitakse valesti; pikaldane poolt-vastu kaalumine ei pruugi viia parima lahenduseni. Ent nende erinevate mõtlemisviiside teadmine, märkamine ja arvestamine aitab seletada nii mõndagi, mis esmapilgul võib näida ootamatu.

Langetatud otsustused võivad olla ainult pealtnäha ratsionaalsed. Ratsionaalsetel otsustustel on piirid, mille ületamine võib jääda märkamatuks, sest ka tavateadvuslikud ja emotsioonidega pikitud lahendused võivad näida tõetruud.


Raamat

Daniel Kahneman

«Kiire ja aeglane mõtlemine»

tõlkinud Jana Linnart

457 lehekülge

Tänapäev, 2013