«Distants»

FOTO: Kaader filmist

«Mitte keegi peale sinu» on noorte filmilavastajate kassett. Nende, kellest peaks tulema eesti filmi homne päev. Kas tuleb? Ütleme, et arenguruumi on veel kõvasti. Alates eilsest Tallinna ja Tartu kinodes.

«Distants»

Stsenaristid Janno Jürgens ja Anti Naulainen. Režissöör Janno Jürgens
Alasti Kino 2012


Kasseti huvitavaim töö. Psühholoogiline thriller, kus aastate jooksul isa ja poja vahele kogunenud pinge maandatakse ootamatult uttu mattunud merel tekkivas seletamatus ja hädaohtlikus situatsioonis. Hingepõhjani – või «Siilini udus» – on veel pikk maa, kuid pretendeeritakse vähemalt audiovisuaalsele totaalsusele. Õnnestunud on luua väga eriline ja terviklik atmosfäär, mille puhul iga komponent on võrdselt tähtis – heliefektideni välja.

«Ivanipäev»

Stsenarist-režissöör Ivan Pavljutškov
Allfilm 2014


«Mai»

Stsenarist-režissöör Maria Reinup
22 Film, Allfilm ja BFM 2013


Kaks konkreetset ja siira õhinaga jutustatud lugu, mille peamine piiratus tuleneb sellest, et teema kattub täpselt süžeega ega jäta peamisele – kujutlusvõimele – ruumi.
«Mai» peategelane ületab linnaliinibussis sõites hoolimatuse ja ükskõiksuse müüri, millega me oleme ennast n-ö põhjakihist eraldanud, vaakugu sinna kuulujad või elu ja surma piiril. Särava sketši esitab bussijuht Indrek Taalmaa. Ja Vadim ja Dima on suuremad kui veidi plakatlik film ise.

«Ivanipäevas» lõimitakse aga eestlasi ja venelasi, kui eesti pruut viib vene peigmehe maale  jaaniõhtule, et tutvustada teda ebalevale ämmale ja ebasõbralikule äiale. Autor piitsutab meie haiglast iivanipõlgust, aga ei jäta osutamast ka venelaste eneste eelarvamustele. Lugu on natuke üle lavastatud ja mängitud, et lõigata nagu noaga. Igal juhul on siin eesti filmis harvaesinevat kirge ja melodramaatilist haaret. Silma paistab Jaak Sooääre muusika.
Filmid, mis väga kõrgele õhku ei tõuse, aga tegijate süda on õiges kohas.

«Olga»

Stsenarist-režissöör Kaur Kokk
Nafta Films ja Alasti Kino 2013


Nagu välk selgest taevast tuli uudis, et see on valitud Clermont-Ferrandi, ühe nimekama lühifilmide festivali võistlusprogrammi – 25 eesti filmi seast.

Klassikaline situatsioon: üksindus ja kontrastiks sellele jõuluaeg. Olga valvab suurlinna paneelmajade vahel autoparklat, mis on mattumas lume alla. Üha sagedamini tuleb välgutada labidat, kuigi see tundub sisyphosliku ülesandena. Pooleldi dokumentaalses stiilis üles võetud lugu, mille kujundeid ei ole siiski suudetud päris suureks ja lõikavaks mängida. Sellisteks, et kõle tuul ei uluks mitte ainult minu kõrvus, vaid ka hinges. Võinuks ehk kasutada rohkem üldplaane? Panustada veel enam dokumentaalsuse illusioonile, loobuda koguni kõrvaltegelasest?

Nii et arenguruumi on veel kõvasti. Peamine aga – siin on olemas saladus! Miski, mis omandab tähenduse alles vaataja peas.

«Tupsu»

Stsenarist ja režissöör Triin Ruumet
Huntmees Film 2013


Olustikuline pildike aastast 1994 – ühest karmist ja kaledast ajastust, vähemalt filmi järgi. Samal ööl, kui läheb põhja Estonia laev, lüüakse Tallinnas kasti keegi Valera. Seejärel kimatakse žigulliga, laip pagasnikus, last kooli viima.

Mitte et nood kastilööjad mingid paadunud kõrilõikajad oleks – tundub, et nad tegelevad asjaga, vähemalt üks neist, sellepärast, et pole lihtsalt teist tööd, mine võta kinni. Natuke liiga intelligentne on ta ka. Võiks olla eksituse tragöödia, aga tragöödiat siit ei tule, kuigi eksitus on. Ja peaaegu et nullstiil. Kujund ajast, kui kõik sündis natuke juhuslikult? Midagi jääb filmi sisse kinni, teatav ebamäärasus. Tasuks üle vaadata kadunud Aleksei Balabanovi tööd.

«Kaastunde­avaldus»

Stsenaristid Martin Palm ja Margus Paju. Režissöör Margus Paju
Nafta Films 2013


Bravuurikas ja hoogne, ootamatu süžeepöördega kelmilugu, mis töötab senikaua, kuni vaataja ei hakka juurdlema ühe või teise süžeelise «pisiasja» üle. Enamasti ei hakka. Silmapaistev operaatori- (Meelis Veeremets) ja kunstnikutöö (Kristina Lõuk) – kaunilt stiliseeritud.

Natuke ebamaine, ajastust väljas atmosfäär. Hästi valitud näitlejad ja toredad väikesed rollid, iseäranis Anne Paluverilt ja Tiit Lilleorult. Hea, et sellist žanri ka viljeletakse, muidu on hommikust õhtuni ainult valu ja äng. Üks väheseid noori lavastajaid, kes ei kirjuta ainult ise, vaid usaldab kasutada kellegi teise alusmaterjali. Seda võiks rohkem olla.