Erik Männik: pika piiriga nõrk riik

Foto: Corbis / Scanpix

Kesk-Aafrika Vabariik sarnaneb mitmes mõttes Mali ja Afganistaniga. Seepärast ei tule KAVis algava operatsiooni puhul rääkida mitte niivõrd olukorra parandamisest riigis, kuivõrd riigi ülesehitamisest. Ning see saab olema pikaajaline, kulukas ja äärmiselt keeruline.

Kesk-Aafrika Vabariigi (KAV) iseloomustamist peab alustama sellest, et see riik sarnaneb mitmes suhtes Mali ja Afganistaniga. Tegemist on pindalalt Afganistanist vaid mõnevõrra väiksema riigiga (623 000 km2), millel on samuti väga pikk ja sisuliselt valveta piir üldpikkusega 5200 kilomeetrit. Nagu Mali ja Afganistan, on ka KAV väga vaene riik, kus SKT inimese kohta jääb kindlalt alla tuhande USA dollari.

KAV piirneb nelja ebastabiilse riigiga, kus toimuvad erineva intensiivsusega konfliktid: Tšaad, Sudaan, Lõuna-­Sudaan ja Kongo Demokraatlik Vabariik. Ajalugu on näidanud, et pikk ja nõrgalt valvatud piir ei takista naaberriikidest pärit relvade ja võitlejate liikumist KAVi sealsete arengute mõjutamiseks. Samuti on KAVi elanikkond pidevalt kannatanud naaberriikidest ja kaugemaltki (Nigeeriast ja Ugandast) tulnud kuritegelike jõukude tegevuse tõttu.

Alates riigi iseseisvumisest 1960. aastal kuni president Michel Djotodia tagasiastumiseni on KAVi juhtinud seitse presidenti, kellest neli hoidis riigitüüri rohkem kui kümme aastat. Seejuures on võim rahulikult üle antud vaid 1993. aastal. Ülejäänud kordadel on toimunud riigipööre, lisaks on KAVis olnud kümneid riigipöördekatseid. Human Rights Watchi 2007. aasta ülevaate kohaselt on märkimisväärset rolli KAVi sisepoliitikas ja võimuvõitlustes mänginud Prantsusmaa, Tšaad, Kongo Demokraatlik Vabariik, Sudaan ja Kamerun.

Prantsuse poliitikat, mille raames Prantsusmaa aitas, kohati otsese sõjalise sekkumise teel, oma endistes Aafrika kolooniates võimule sõbralikult meelestatud poliitikuid ja tagas nii oma huvide kaitse, on nimetatud «françafrique». President Hollande teatas oktoobris 2012 Senegali parlamendi ees esinedes, et selle poliitika aeg Prantsusmaa ja Aafrika riikide suhetes on jäänud seljataha ning alanud on partnerluse aeg.

Vägivaldseid võimuvahetusi täis ajalugu viitab selgelt KAVi nõrkusele riigina ja see on veel üks joon, mis muudab ta Mali ja Afganistani sarnaseks. KAVi valitsuse mõju väljaspool pealinna Banguid on alati olnud piiratud ning ükski senine riigipea pole olnud huvitatud tugevate julgeolekujõudude loomisest, kartes uut riigipööret. Suur osa KAVi mõnetuhandelise isikkoosseisuga relvajõududest paikneb pealinnas Banguis ja selle ümbruses, sest äärmiselt piiratud infrastruktuur ei ole võimaldanud üksusi paigutada üle kogu riigi.

Ka riigi politsei on väikesearvuline – 2009. aastal oli riigis pisut rohkem kui nelja miljoni elaniku kohta vaid ligi 1400 politseinikku ning neistki töötas suurem osa pealinnas. Tuleb lisada, et KAVi relvajõude on korduvalt süüdistatud elanikkonna kallal toime pandud kuritegudes, milleks on olnud röövimised, hukkamised ja tervete külade hävitamine riigipöördekatsete mahasurumisel ja kättemaksuaktsioonide käigus. Politseid on süüdistatud korruptsioonis, nõrgas distsipliinis ja inimõiguste rikkumistes.

KAVi väga suur territoorium, valveta piirid ja julgeolekujõudude koondumine pealinna loovad mässuliste tegevuseks nõutavad eeldused. Elanikkonna viletsus, väga madal turvalisuse tase ja haavatavus võiks esmapilgul olla need liikumapanevad jõud, mis on mässud ja ülestõusud selles riigis esile kutsunud. See aga ei ole nii, ülestõusnute suuremate rühmituste tekkimine KAVis on suhteliselt hiljutine nähtus. Viimast võib seletada mässuliste järjest kasvava teadlikkusega võimalustest parandada oma olukorda nii organiseeritud võitluse kui ka sellele järgneva lepitusprotsessi käigus.

Enamik KAVis toimunud riigipööretest ja võimuvõitlusest on saanud alguse poliitilise eliidi seest ja lähtunud soovist pääseda võimule või maksta kätte võimult tõukamise eest. Võimuvõitluste käigus on poliitikud ja relvajõudude juhtkond manipuleerinud KAVis elavate hõimudega, vastandanud neid üksteisele ja püüdnud tugevdada oma toetajate positsiooni riigis.

Olgu siinkohal öeldud, et KAVi praegu juba viiemiljonilisest elanikkonnast 98 protsenti moodustavad seitse suuremat etnilist gruppi. Usuliselt jaguneb elanikkond kristlasteks, keda on 50–80 protsenti, kohalike usundite järgijaiks (10–35 protsenti) ja moslemiteks (10–15 protsenti). Veelgi enam, KAVi poliitikud on rõhutanud riigi põhja- ja lõunaosa elanike erinevust, kusjuures moslemid elavad valdavalt Darfuriga piirnevas KAVi kirdeosas.

Eeltoodu võtab tabavalt kokku International Crisis Groupi hinnang aastast 2007, mille kohaselt on KAV senini olnud vähearenenud ja vaestele riikidele iseloomulikes pidevate riigipöörete nõiaringis. Vaesus ja riigi haldussuutmatus on loonud soodsa pinnase elanike kaasamiseks relvastatud võitlusse. Kui mässulised on suutnud haarata võimu, siis on nad jaganud ümber riigi rikkused ja tekitanud uue grupi rahulolematuid, kes on liitunud võimult tõugatud eliidi liikmetega, et haarata relvad ja taastada oma majanduslik heaolu.

Seejärel on uued mässulised / eelmine eliit suutnud kas taastada oma võimu (sageli välisabiga) või on rahvusvaheline sekkumine sundinud valitsust alustama läbirääkimisi, jagama võimu ning integreerima mässuliste formeeringuid riigi jõustruktuuridesse. Samal ajal on aga niigi nõrga riigi vähesed institutsioonid pidevalt lagunenud ning kaotanud oma legitiimsust elanikkonna silmis.

Selle tsükli järjekordsest pöördest sai alguse ka praegu ägenev kriis KAVis. Pärast seda kui kindral Francois Bozize haaras 2003. aastal võimu, taandusid kukutatud president Ange-Felix Patasse’ile ustavad kaardiväe liikmed riigi loodeossa, kus liitusid kohalike omakaitseüksustega, moodustades Vabariigi ja Demokraatia Taastamise Armee (prantsuskeelne lühend APRD).

President Bozizega tülli läinud ihukaitse ülem kapten Abakar Sabone taandus riigi kirdeosas asuvasse, moslemitest elanikkonnaga Vakaga provintsi, kus moodustas oma organisatsiooni MLJC, mis kuulus suuremasse mässuliste grupeeringusse nimega Demokraatlike Jõudude Ühendus Ühtsuse Eest (UFDR). Viimase eesotsas oli Michel Djotodia – endine välisministeeriumi ametnik, kelle edenemist välisministeeriumi karjääriredelil president Bozize väidetavalt oli takistanud.

Relvastatud võitlus viis 2008. aastal Gabonis Libreville’i rahuleppe sõlmimiseni KAVi valitsuse, APRD ja UFDRi vahel, millega president Bozize nõustus võimu jagama ja integreerima mässuliste üksusi relvajõududesse. Kolmas kõnelustel osalenud mässuliste organisatsioon FDPC alla ei kirjutanud ja vägivald puhkes kaks kuud hiljem taas.

On küsitav, kas president Bozize tõesti pidas rahuleppe sõlmimisel silmas rahvuslikku leppimist ja riigi stabiliseerimist. Pigem on teda kahtlustatud oma sõjakuritegusid sooritanud liitlastele leppega amnestia andmises ning soovimatuses loobuda kontrollist riigi võtmefunktsioonide üle.

Igal juhul puhkes ulatuslik sõjategevus 2012. aastal uuesti ja seekord moodustasid moslemitest mässulised suurema ühenduse nimetusega Seleka, mis president Bozize 2013. aasta märtsis ka kukutas. Uus ja riigi esimene moslemist president Michel Djotodia aga ei suutnud mässuliste üksusi laiali saata ning ühiskonda taasintegreerida ning see tõi kaasa mässuliste pidevalt kasvava vägivalla tsiviil­elanikkonna kallal.

Nagu arvata võib, moodustasid valdava osa ohvritest kristlased ja teised mittemoslemid. Augustis 2013 hakkasid kristlased moodustama oma üksusi nimetusega «anti-balaka», mis tähendab «matšeete vastu» või «matšeete-vastased». Järjest ägeneva ja valimatuma vägivalla tagajärjel on praeguseks hukkunud mitu tuhat ja kodudest lahkunud ligi miljon KAVi elanikku. Riigi viiest miljonist elanikust vajab humanitaarabi iga teine. Relvastatud kokkupõrkeid KAVis tegutsevate relvaformeeringutega on juba olnud ka Kameruni piiril.

President Djotodia sunniti Tšaadi pealinnas N’Djamenas 10. jaanuaril toimunud regiooni riigijuhtide kohtumisel oma kohalt tagasi astuma ja ajutiseks riigipeaks valiti Bangui senine linnapea Catherine Samba-Panza. KAVis kujunenud olukorda iseloomustas Rootsi välisminister Carl Bildt sõnadega: «/.../ kui Banguis võib riigi struktuur veel alles olla, siis seda, mis toimub väljaspool, me ei tea või teame sellest väga vähe.»

Pilguheit KAVi ajaloole ja arengule viitab, et põhimõtteliselt ei saa KAVis algava operatsiooni puhul rääkida mitte niivõrd riigi stabiliseerimisest, kuivõrd selle ülesehitamisest. See tähendab, et alustama peab pealinnast, ning seejärel tuleb võimu järkjärguliselt laiendada ülejäänud territooriumile, mis on aga pikaajaline, kulukas ja äärmiselt keeruline ülesanne.

Samal ajal tuleb peatada süvenev humanitaarkatastroof ja hoida ära ulatusliku moslemite-kristlaste konflikti puhkemine. Viimase suhtes on juba avaldatud arvamusi, et osa Seleka mässulistest on oma vaadetelt islamistid, ning teada on, et Seleka ridades on Sudaanist ja Tšaadist pärit võitlejaid. Samuti tundub üsna ilmne, et ÜRO läinud aasta lõpus kavandatud 6000-liikmeline rahuvalvekontingent ei ole enam piisav vägivalla peatamiseks Kesk-Aafrika Vabariigis.