Gunārs Birkerts ja tema Valguse palee

Läti Rahvusraamatukogu Foto: Toomas Huik

Möödunud laupäeval esitleti Riias Läti Rahvusraamatukogu uut hoonet Valguse palee, mille ehitamist alustati 2008 ning mille ligikaudseks maksumuseks hinnatakse 280 miljonit eurot.

Kuna selleks puhuks oli vanast raamatukogust uueni organiseeritud Balti keti väike kahekilomeetrine koopia, nimega «Raamatuarmastajate kett», mida mööda sümboolselt raamatuid transporditi, siis võib avamist nimetada pidulikuks. Sündmuse pidulikkust vähendas ehk see, et avamine toimus õues ja termomeeter näitas kümmet külmakraadi, lisaks andis veel tunda jäätunud Daugava külmniiske lähedus. Vaatamata pikaajalise kulgemisega sündmuse jaoks ebasoodsatele ilmaoludele möllasid ligikaudu 14 000 selleks puhuks välja tulnud lätlast täie raha eest. Kuigi inimkett oli määratud toimima kahe ja poole lõunatunni vältel, toimetasid inimesed seal märksa pikemalt. Rahvuse taassünni ideest lähtuv uus raamatukoguhoone tundus inimesi inspireerivat.

Ajakirjanikud said küll raamatukogu näha, kuid liikumine sees oli piiratud. «Ei, sinna ei lähe,» osutas karmilt turvamees ja sulges tee. Nii näiteks jäi minemata 13-korruselise hoone tippu kavandatud vaateplatvormile, kust oleks kindlasti avanenud uhke vaade. Tegelikult avataksegi hoone ametlikult alles augusti lõpus, siis kui infra­struktuur on paigas.

Kui ütlen raamatukogu projekteerinud Gunārs Birkertsile, et käisin avamisel, ei tundugi vanahärra sellest väga vaimustuses olevat. «Väga hea, et nad sisse ei lasknud, praegu on raamatukogu ju ainult koorik, seal ei ole raamatuid, inimesi ega midagi, ega raamatuteta ole ju raamatukogu,» arvab ta.

Kuid Riia alustas ka tänavuse Euroopa kultuuripealinnana ja uhke asi vajas ikkagi näitamist.

Birkertsit on nimetatud metafooriliseks modernistiks, tema projekteeritud hooned öeldakse olevat väliselt dramaatilised ja ekspressionistlikud ja seest funktsionaalsed. Kui Ameerika Arhitektide Instituut 2007. aastal 150 kõigi aegade lemmikhoonet välja valis, siis sattus valikusse ka kaks Birkertsi tööd.

Metafoori jõudu kannab endas ka Daugava kaldal päeval tumeda ja öövalguses süttiva teemandina seisev rajatis. Birkerts, kelle vanemad muide olid folkloristid, sai hooneks inspiratsiooni kuulsast «Valguse lossi»-nimelisest läti legendist, läti keeles siis «Gaismas Pils». Legend räägib raskete aegade eest järve põhja vajunud lossist, mida ainult õigete sõnade valdajal on võimalik vee peale saada. «See on lugu lootusest, uutest ja parematest aegadest,» räägib Birkerts, miks just see lugu omal ajal kandvaks ideeks sai. «Ma võtsin kokku kõik need tähendused, mida see müüt lätlaste jaoks kannab, ja voltisin selle kolmemõõtmeliseks.» Ta jätkab: «Sõnal gaisma on tegelikult veel laiem tähendus, see tähendab teadmist, kultuuri jne.»

Raamatukogu uut hoonet külastanuna võin öelda, et valgust on seal palju – päevavalgust murtakse läbi erinevates valgustes akende ning sisekujunduses, iseäranis aatriumis, domineerivad minimalistlikud halogeentriibud. Valgus ja selle peegeldused.

Riia jaguneb vanaks ja uueks ning eraldusjooneks ongi Daugava, räägib arhitekt Riia praeguse linnaplaneeringu omapärast. Kultuurilise kaalukuse mõttes pole need veel kaugeltki võrdsed, kuid Valguse palee lisab siin kõvasti balanssi, samuti asub uue Riia poolel ülikoolilinnak. Küsimuse peale, kuidas ta tänapäevast Riiat ja selle arenguid hindab, vastab arhitekt, et Riia areneb sporaadiliselt.

«Daugava on Valguse palee puhul tähtis, sest see on mõõde. Daugava on 500 meetrit lai, seda mõõdet iseloomustavad lähedal asuvad kolm silda, mis viivad üle jõe. Raamatukogu on hoone ja hoonele on samuti omane mõõde. Valguse palee paikneb jõega paralleelselt ja suhestub ka selle suurusega,» selgitab arhitekt. Kuid mitte ainult jõe olemasolu ei ole selle hoone puhul oluline, samavõrd võib rääkida suhestumisest vana Riia ajalooliste ehitiste ning Lätimaa põldudega. «Tegu ei ole ainult Riias asuva raamatukoguhoonega, vaid kogu Lätit ühendava infokeskmega,» ütleb ta.

Praegu 89-aastane ja USAs Massachussettsi osariigis elav Birkerts räägib, et tegemist on kindlasti ühe tema elu olulisima ehitisega ja ilmselt ka ühega viimastest. «Aktiivselt ma enam arhitektina ei tegutse, õpetan ja konsulteerin veel küll.» Raamatukogusid on ta oma karjääri jooksul projekteerinud 18.