Argikeeles kasutatakse sõnu «siiras» ja «aus» enam-vähem samas tähenduses, ent neil on oluline vahe. «Ausa» esimeseks tähenduseks annab EKSS «oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne tõest ja õiglusest juhinduv», «siiras» tähendab aga «avameelset, otsekohest, ehtsat, puhtsüdamlikku, võltsimatut». Siiras inimene ei peta, tema motiivid on nähtaval, teda saab usaldada, temaga saab olla osaduses. Ausus võib olla aga kõike muud kui turvalist osadust väärtustav nähtus. Aus inimene juhindub «oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne tõest». Tõde on aga «tegelik(ud) asjaolu(d), asjade tegelik seis, see, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi». Asjaolude tegelikkus, tõelisus ei küsi suhtlussituatsiooni turvalisuse järele. Seega ausus, vastupidiselt siirusele, eeldab enese ja maailmaga turvalisest kooskõlast loobumise, mugavustsoonist väljumise, disharmoonia talumise, arvamuste ja huvide konflikti haldamise valmidust.
Silver Meikar või Edward Snowden võisid olla ebasiirad – me ei tea ega saagi teada, mis põhjustel nad otsustasid oma paljastustega välja tulla –, aga rääkida samal ajal tõtt: avalikkusele teada olevad asjaolud kinnitavad seda. Demokraatlike väärtuste seisukohalt on nii Meikari kui Snowdeni ausus olulisemad nende siirusest.
Üks levinumaid eksiarvamusi on, et kultuuri peetakse tõe pelgupaigaks ja seeläbi samastatakse identiteet (mida kultuur eelkõige loob ja valdab) ning tõde (mille suhtes kultuur on sageli ükskõikne). Kellel on võime luua identiteete, on aga võim paljude üle – selles seisnebki suuresti kultuuri poliitilisus. Kultuurinimene on sageli siiras, aga mitte ilmtingimata aus.