Meelis Oidsalu

FOTO: Erakogu

Harmoonia- ja osadusetunde kogemine on üks olulisemaid kultuurilise elamuse tunnuseid, miski, mida kunstiteose puhul kõrgelt hinnatakse. Peavoolukultuuris samastatakse kunstis kogetav intensiivne ja vahetu emotsionaalne õilistumine sageli tõetundega (seda nimetatakse sageli «kunstitõeks») – siirus (osadusetunne) samastatakse ekslikult aususega (tõearmastusega).

Argikeeles kasutatakse sõnu «siiras» ja «aus» enam-vähem samas tähenduses, ent neil on oluline vahe. «Ausa» esimeseks tähenduseks annab EKSS «oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne tõest ja õiglusest juhinduv», «siiras» tähendab aga «avameelset, otsekohest, ehtsat, puhtsüdamlikku, võltsimatut». Siiras inimene ei peta, tema motiivid on nähtaval, teda saab usaldada, temaga saab olla osaduses. Ausus võib olla aga kõike muud kui turvalist osadust väärtustav nähtus. Aus inimene juhindub «oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne tõest». Tõde on aga «tegelik(ud) asjaolu(d), asjade tegelik seis, see, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi». Asjaolude tegelikkus, tõelisus ei küsi suhtlussituatsiooni turvalisuse järele. Seega ausus, vastupidiselt siirusele, eeldab enese ja maailmaga turvalisest kooskõlast loobumise, mugavustsoonist väljumise, disharmoonia talumise, arvamuste ja huvide konflikti haldamise valmidust.

Silver Meikar või Edward Snowden võisid olla ebasiirad – me ei tea ega saagi teada, mis põhjustel nad otsustasid oma paljastustega välja tulla –, aga rääkida samal ajal tõtt: avalikkusele teada olevad asjaolud kinnitavad seda. Demokraatlike väärtuste seisukohalt on nii Meikari kui Snowdeni ausus olulisemad nende siirusest.

 Üks levinumaid eksiarvamusi on, et kultuuri peetakse tõe pelgupaigaks ja seeläbi samastatakse identiteet (mida kultuur eelkõige loob ja valdab) ning tõde (mille suhtes kultuur on sageli ükskõikne). Kellel on võime luua identiteete, on aga võim paljude üle – selles seisnebki suuresti kultuuri poliitilisus. Kultuurinimene on sageli siiras, aga mitte ilmtingimata aus.

Ausus on siirusest kergemini riknev kaup, sest ausus allub kultuurist, mütologiseeritud teadvusest erinevalt verifitseerimisele, avalikule kriitikale, ja on seega haavatav, siira inimese «tõe» kritiseerimist tuleb aga juba definitsiooni kohaselt pidada rünnakuks tema kultuuri, tema identiteedi, tema olemis­õiguse vastu. Siira inimese uskumus on osa tema identiteedist, aus inimene on suuteline sallima ka sellist arvamust, mille ta usub olevat tõese, ent mis ei ole kooskõlas baashoiakutega, millega ta end samastanud on. Siirusele apelleerimine inimestevahelises suhtluses võib seetõttu olla  sallimatuse ilming – «kui mina arvan nii ja sina arvad teisiti, siis järelikult sa ei aktsepteeri mind!» või siis «ma ei usu, et Meikar või Snowden on siirad, järelikult ma ei kuula nende juttu!».

Erinevate vastanduvate subkultuuride, identiteetide paljusus on demokraatlik tõik, asjade loomulik seisund. Vabas ühiskonnas tuleb iga päev pingutada, et olla aus, et loomulik siiruse-seisund ületada. Demokraatlik ühiskond nõuab toimimiseks kultuurilise antuse ületamist. Vastasel juhul pole tegemist demo-, vaid emokraatiaga; mitte osalus-, vaid samastumisühiskonnaga.