Katrin Tiidenberg: eneseksolemise esseed

Pilt 1 Foto: Erakogu

Mul on siiralt hea meel, et Postimees on ühinenud nende peavoolumeedia väljaannetega, kes pärast Oxfordi inglise keele sõnastiku otsust ­selfie 2013. aasta sõnaks nimetada teemaga haakusid. Olles veetnud umbes kolm viimast aastat enesepildistamist ja selfisid uurides, oli raske mitte kaasa rääkida. Kahtlemata ei suuda ma praeguseks selfi teemal tõstatatud interpretatsioone ammendavalt esitada, kuid püüan pakkuda mõned tõlgendused, millel eelmises Postimehe AKs kirjutanud autorid ei peatunud.

Selfid, niimoodi nimetatuna, on internetis ringelnud umbes 2002. aastast. New York Times nimetas selfid juba 2006. aasta veebruaris digiajastu rahvakunstiks. Institutsionaalmeediale on omased pigem düstoopilised käsitlused, kus selfide võidukäiku seostatakse nartsissismi, pealispindsuse, millenniumipõlvkonna otsustusvõimetuse ja internetisõltuvuse, tähelepanuvajaduse või järjekordse kuulsuse seksika selfiskandaaliga.

Siiski on viimastel aastatel sagenenud akadeemiliste ja harrastajate häälte hulk, kes näitavad enesepildistamist nüansirikkamalt, keskendudes ka positiivsetele või minaloomet esindavatele tahkudele.

Selfi kui ei häbirežiimile

Kui traditsiooniliselt olid fotod «reaalsuse» näitajad, mälu pikendajad ning nii harrastajad kui uurijad mõistsid neid Foucault’ poolt tõerežiimiks nimetatu valguses, siis pärast visuaalset pööret oleme mõistnud, et fotod (ja ka selfid) on mitmetähenduslikud. Nad on viis iseennast luua, valuuta sotsiaalsetes suhetes ja viis erinevates kogukondades osaleda.

Me elame visuaalselt rikastatud maailmas, eriti olulised on pildid meie sooliste, seksuaalsete ja kehalise minade lugudes. Tarbimiskultuur kasutab visuaale eriti filigraanselt, manipuleerides nende kaudu meie lõpmatut eneseparandussoovi. Naiselikkus ja mehelikkus on lubatud, aga ainult kindlal, ettemääratud viisil. Seksuaalsed pildid ümbritsevad meid kõikjal, kuid tegu on puhta, homogeense seksuaalsusega.

Nii suunatakse meid iseend reguleerima läbi pideva jälgimise. Tulles taas Foucault’ juurde – me omandame kontrolli iseenda üle, võttes omaks n-ö häbi- või häbenemisrežiimi. Minu senine uurimistöö on keskendunud peamiselt erootilistele või kehaselfidele ja pakkunud interpreteeringu enesepildistamisest kui jõustava ekshibitsionismi praktikast, mis keeldub häbirežiimist, kuna võtab enda kätte Suure Venna tööriistad. Suunates kaamera iseendale, ei ole inimesed enam Jälgitavad, vaid Näitajad.

Ka täisrõivas ja näole keskenduvatel selfidel on paljude enesepildistajate jaoks jõustav mõju. Kultuuris, mis fetišeerib saledaid, noori, valgeid, ­katemossilikult kuldlõikeliste näojoontega inimesi, on iga sellest normist erineva portree avalik kuvamine julgustükk ja omamoodi pisirevolutsioon.

Need panustavad aeglaselt aktsepteeritavate visuaalnormide muutumisse ning laiendavad ilu kui sellise mõistet. Arvestades, kui keeruline on just teismelistele iseenda füüsilise paratamatusega leppimine, tundub mulle noorte enesepildistamise pilamine eriti südametuna.

Selfi kui kõneakt

Selfisid on kirjeldatud ka kõneaktidena. Lingvistikast ja kõnefilosoofiast pärinev mõiste viitab ütlusele, millel on suhtluses n-ö sooritav funktsioon. Lihtsustatult on kõneaktid näiteks lubamine, tervitamine ja hoiatamine.

Kõneaktide tulemuseks on nentivad ja teostavad ütlused. Kuna teiste inimeste selfide kasutamine on minu kui uurija jaoks eetiliselt laetud, lisan siinse kirjelduse näitlikustamiseks mõned enda omad. Ka ilma lisanduva tekstita, mis vaatlejat juhiks, on selge, et pilti 1 (vt artikli kõrval) saab tõlgendada nentiva ütlusena.

See ütleb «me tähistame halloween'i», mis võimaldab mul Eesti kultuurikontekstis samastuda inimestega, kes seda ameerikalikku püha peavad, või teenida ära nende nurin, kelle meelest on tegemist etnoreeturlusega.

Arvestades, et tegemist on Mehhiko Dia de Muertose tavadest inspireeritud näomaalinguga, võib seda lugeda ka teostava ütlusena – see kutsub küsimusi esitama. Seda võib pidada küllakutseks või ka innustuseks, mis paneb vaataja samuti halloween'i-pidu korraldama.

Samamoodi on lihtne lugeda pilti 2, mis iga väikelapse vanemat suhteliselt eksimatult teavitab perekonda tabanud tuulerõugetest. Kui pilt on väärt tuhat sõna, siis on selfi ehk lausa essee?

Selfi kui sotsiaalse kapitali kandja

Küünikutele on ilmselt enim meelepärane lähenemine selfidest erineva, omavahel vahetatava kapitali kandjatena.

Selle tõlgenduse aluseks on tähelepanek, et kui digikaamerate ja fotokesksete interneti­platvormide eelsel ajal pildistasid inimesed valdavalt teisi ja iseenda tarbeks, siis nüüd on sagenenud iseenda pildistamine teiste tarbeks.

Seejuures viisil, mis teenib platvormiomanike majanduslikke huvisid. Selle viimase väite vastandlikkus eelnevaga on üks suurimaid valdkonnaga tegelevate teadlaste vahel valitsevaid ebakõlasid.

On neid, kes leiavad, et auditooriumi olemasolu tähendab, et enesepildistamine on iseenda kaubastamine. Teised usuvad, et publiku kaasatus mõjub nagu kogukonna tagasiside mis iganes enesekohasele tegevusele ning selfide näol on esmalt tegemist eneserefleksiooniga. Kolmandate jaoks ei välista üks teist.

Siin võib näiteks tuua pildi 3, mis ilma alltekstita pole ülearu informatiivne, kuid koos sellega teavitab vaatajat sellest, et pildil oleva käevõru valmistas ja kinkis mulle üks minu tudengitest. Selfi demonstreerib seeläbi minu sotsiaalset ja kultuurilist kapitali populaarse lektorina, aidates mul samal ajal kinnistada enda minapilti professionaalselt väärtuslikuna.

Kapitalikeskne lähenemine vaatleb selfisid, lähtudes nende sotsiaalsest rollist, mitte niivõrd nende psühholoogilistest motiividest. Näiteks on Iisraeli sotsiaalvõrgustikku Shox uurinud Ori Schwarz väitnud, et pildid on sellel platvormil kehalise kapitali (nii loomuliku võluvuse kui kehamodifikatsioonide mõttes) ja kohaliku kultuurilise kapitali (oskus teha konkreetsel saidil hinnatud stiilis pilte) kandjad, mida nende autorid saavad vahetada nii online kui offline sotsiaalse kapitali vastu.

Lihtsustatult tähendab see seda, et ilusa keha ja ägedate tätoveeringutega reklaampilti meenutavas poosis teismelised on populaarsed. Kodumaise analoogiana meenub rate.ee ning püsima jääb küsimus, kui palju konkreetse platvormi sotsiaaltehnilised lahendused, konkreetsel juhul siis hindamist tähtsustav, kaubanduslik ülesehitus, mõjutab sealseid enesepildistamistavasid.

Selfid ja visuaalkultuur

Mis siis sellest? Mis siis, kui selfid ei olegi pelgalt edevuse laat? Meie kasutatavatel tehnoloogiatel on tugev mõju sellele, kuidas me infot töötleme. Väidetakse, et kreeklaste tähestik märkis üleminekut suuliselt kultuurilt kirjalikule. 1882. aastal ­Nietzscheni jõudnud Malling Hanseni kirjapalli tüüpi kirjutusmasin muutis pimedaks jääva mehe elu sedavõrd, et ta pühendas sellele lausa väikese oodi.

Satelliitnavigatsioonieelses Londonis töötanud taksojuhtide ajus oli ruumitaju eest vastutav osa – hipokampus – tavainimeste omast märksa suurem. Kes siis ütleb, et praegune pildirikkus ning meie sellest tulenev visuaalide lugemise oskus ei too kaasa märkimisväärseid muutusi mõtlemises, meenutamises ja inimeseks olemises?