Tallinna abilinnpea Deniss Boroditš.

FOTO: Mihkel Maripuu.

Jutud venekeelse elanikkonna väidetavast ebapiisavast teadlikkusest meie riigis toimunu kohta on saanud Eesti meediale omamoodi kinnisideeks. Mulle tekitab palju rohkem muret see, et Eesti avalikkusel puudub adekvaatne info kohalike vene inimeste elust, saavutustest ja muredest.

Viimases inimarengu aruandes kõlas hoiatus, et ainuüksi Eestis sündimine ei ole veel taganud tööturul venelaste teisele põlvkonnale eestlastega võrreldes võrdseid võimalusi. Nädalalehes MK-Estonii kirjutasin sel puhul, et vene inimeste pideva väljatõrjumise ja loomingulise ajupotentsiaali rakendamatuse tõttu kannatab Eesti riigi edukus ja konkurentsivõime.

Hiljem rehkendas endine riigikogu liige Sergei Ivanov, et praegu töötab riigiaparaadis keskmiselt vaid kolm protsenti mitte-eestlasi. Mul oli ka võimalus arutada seda teemat ETV saates «Vabariigi kodanikud». Juhtisin seal tähelepanu sellele, et eestlased ei teagi, mis motiveerib nende mitte-eestlastest naabrite käitumist, ei saa aru nende mõttemaailmast ega hoiakutest. See on kujundanud stabiilseid stereotüüpe vene keelt kõnelevatest elanikest, millele aitab kaasa ka Eesti meedia.

2008. aasta integratsiooni monitooringu küsimusele, milline oleks teie suhtumine, kui Eesti järgmiseks peaministriks saaks Eesti venelane, vastas negatiivselt umbes 70 protsenti eestlastest. Veidi vähem (64 protsenti) oli neid eestlasi, kes ei poolda, et nende elukohas saaks linnapeaks või vallavanemaks kohalik venelane. See statistika on väga kurb. Meil ei hinnata endiselt inimese professionaalsust, isikuomadusi ega nende kasulikkust ühiskonnale, vaid eeskätt võetakse arvesse hõimukuuluvust. Selline lähenemisviis valitseb ka riigiaparaadis, kui toetuda Sergei Ivanovi tehtud analüüsile. Milles on siis asi?

Me hoopleme oma kiire arengu ja «e-ühiskonnaga». Tegelikult aga on hoiakud palju arhailisemad ja sugukondlikku korda meenutavad. Ma ei ole nõus, et kohalike venelaste, eriti minu eakaaslaste (olen 30 aastat vana) ja nooremate inimeste seas ei ole neid, keda ahvatleks soov ennast proovida avalikus teenistuses. Paraku on võimalused selleks väikesed ja see pole neile saladus. Valik tehakse alateadvuse tasandil, lähtudes kinnistunud mudelist «oma – võõras».

Mind teeb murelikuks eestlaste suhtumine Eesti venelastesse. Eeskujuks peavad olema arvamusliidrid, poliitikud ja ajakirjanikud. Üsna harva avaldatakse kohalike vene autorite materjale eesti meediakanalites. Ja kui avaldatakse, siis neid, kelle arvamused on eesti lugejaile meeltmööda. Eesti meedia tarbijal tekib ettekujutus, et kohalik venelane on valdavalt Kremli-meelse propaganda mõju all, tema lojaalsus Eesti Vabariigile on kahtlane ning – oh õudust! – nad on peaaegu kõik Keskerakonna toetajad.

Kas tõesti on paljudele eestlastele uudiseks, et Eesti venelased on oma vaadetelt väga erinevad ning lojaalsust oma kodumaale – Eestimaale – on võimalik tõestada ka tsiviliseeritumal ja loomulikumal viisil: tavalise patriotismi kaudu oma riigi vastu, sooviga olla oma riigile kasulik, tunda uhkust tema saavutuste üle. Hea näide on sport, kus vene nimedega Eesti sportlased saavutavad häid tulemusi ja on uhked, kui nende auks kõlab Eesti hümn ning tõuseb meie trikoloor.

Eesti keele prioriteetsus ja eesti kultuuri ning eesti rahvuse püsimine on kindlustatud Eesti Vabariigi seadustega. Ei näe põhjust selles kahelda, seetõttu on raske aru saada, miks ikka valitseb tõrjuv hoiak.
On selge, et üleöö ei muutu siin midagi, kuigi me üritame seda teha pealinna struktuurides ja Keskerakonnas. Töötades ühiste eesmärkide nimel, saavad eestlased ja venelased paremini üksteist mõistma. Üksteisemõistmist aitavad saavutada ka eesti ja vene koolinoori ühendavad projektid.

Peame oma riigis olema üksteisele head naabrid. Naabreid ju ei valita, parem leida viis, kuidas oma kooselu teha mugavamaks ja meeldivamaks. Kompromissideks peavad olema valmis mõlemad pooled, isegi kui naabri hääl, keel, naha ja juuste värv ning meel ei meeldi. Hea näide on president Toomas Hendrik Ilvese arvamus, mis kõlas kolm aastat tagasi ühes intervjuus: «Ma usun tõesti, et kõik Eesti inimesed – sõltumata kodakondsusest ja passikaante värvist – on minu ja meie kõigi kaasmaalased. Me elame ühel maal, meil paljudel on ühed mured ja ühed lootused. Me olemegi kõik kaasmaalased.» Elagu ühtne Eesti!