Rein Raud: vingumürgitus ja selle sümptomid

Rein Raud Foto: Erakogu

Eesti riigi ees on praegu kolm põhilist probleemi. Esimene on majandusliku hoo kadu ja sellest tulenev vaesus. Jutud e-riigist on minevikunostalgia, ettevõtjasõbralik keskkond on asendunud pseudoprobleemide hekseldamise, kasvava bürokraatia ja ülereguleerimisega. Eesti on konkurentsivõimelt jäänud väidetavalt maha nii Lätist kui Leedust ning oodatud välisinvesteeringud kipuvad maanduma mujale. See on üks põhjus, miks elab suur hulk inimesi tunduvalt halvemini, kui võiks.

Teine probleem on rahvustevahelised suhted. Sinisilmsetele ideoloogilistele loosungitele tuginev assimilatsiooniprogramm on läbi kukkunud, integratsioonist pole olnud lubatud mõelda. Tagajärjeks on kodanikevahelise usalduse väga väike määr ning märkimisväärse hulga elanike soovimatus Eestit üldse oma riigiks pidada. Valitsuskoalitsioonile ja Tallinna juhtidele see olukord sobib, kuna võimaldab neil vastavatel valimistel koguda suure osa hirmule toetuvaid hääli.

Need mõlemad probleemid võimendavad ühtlasi ka kolmandat, mis on väljaränne. Eestit pole see tabanud nii rängalt kui Lätit ja Leedut, kuid väiksema rahvaarvu tõttu on Eesti algselt halvemas seisus. Natuke aitab Soome lähedus, mis kaugemale äraminekut pidurdab, kuid ka Soome tööturg pole kummist. Veel tasand sügavamal taanduvad aga kõik need kolm probleemi ühele – praegu riigis ja Tallinnas võimu juures olevate inimeste võimetusele või soovimatusele neid lahendada.

Ma ei taha sugugi väita, et vajalikud lahendused oleksid lihtsad või väga kiiresti loodetud tulemusi andvad, aga ma usun, et nad on olemas. Ma ei taha väita sedagi, et valitsus oleks näiteks kriisi kõrghetkel oma ülesannetega halvasti hakkama saanud. Vastupidi, olukord oleks võinud olla palju hullem. Ometi, see ei tähenda, et praeguste probleemidega ei tuleks tegelda praegu. Ma ei taha väita ka seda, et parlamendierakondades poleks inimesi, kes on selleks võimelised. Neid on kõigis. Aga nad ei anna tooni.

Eelnevalt lühidalt kokku võetud seisukohtade esitamisele on avalikus ruumis antud uus, spetsiifiline nimi. See on vingumine. Inimesed, kes niimoodi räägivad, ei ole väidetavalt mitte kriitilised valitud võimu vastu, kes oma ülesannetega toime ei tule, vaid hoopis vihkavad Eesti riiki. Nad ei suuda näha midagi positiivset. Anna neile ükskõik mida, nad vinguvad ikka edasi. Seetõttu tuleb neid manitseda ja ignoreerida, veel parem, tasalülitada. Või koguni võtta tööle palgalised netikommentaatorid neid ükshaaval mustama.

Rõhutan: see ei ole vingumine Eesti üle, mille kohta, kui uskuda Kristen Michalit (Delfi 20.01), inimesed temalt muudkui pärivad, et millal see lõpeb. See on mure Eesti pärast. See on mure olukorra pärast, kus valitud võim, selle asemel et probleeme lahendada, püüab neid hoopis kinni mätsida. Mitmesuguste enda käsutuses olevate vahenditega. Manipuleerida statistikaga, spinnida debatid pseudoprobleemidele, vaigistada oma kriitikud.

Sest võimude probleem nii linnas kui riigis on ilmne ja umbes sama. Nad on kahe tule vahel. Oma tegelike ülesannete lahendamiseks ei pruugi nende käsutuses olla piisavat kompetentsi, sest praegune võimusüsteem on üles ehitatud nii, et edendab lojaalsust ja pealiini toetamist, mitte mõtlemisvõimet ja analüütilist haaret. Ka kõrgemal positsioonil olevad mõistlikud poliitikud peavad oma positsiooni säilitamiseks tihti olema vait ja nõus otsustega, mille küsitavusest peaksid aru saama.

Et oleks teisiti, tuleks aga muuta parteide tööstiili. Reformierakonna puhul oleks selline fantaasia veel mingis kontaktis reaalsusega, ehkki eeldaks üsna sügavaid sisselõikeid. Siiski näeme uuenemistahte asemel ka seal pigem katseid teha oma poliitilistele laipadele kunstlikku hingamist. Samas, praeguse Keskerakonna puhul on see arusaadavalt võimatu. Teiselt poolt aga ei ole ei riigi- ega linnavõimul lihtsalt võimalik oma positsioone käest anda. Mida kõike võiksime avastada Tallinna võimulaudade sahtlitest, seda on mul raske ettegi kujutada, aga ka Toompeal saaksime pärast Reformierakonna lahkumist ehk kunagi teada mõndagi huvitavat. Niisiis, ära minna ei saa.

Sestap on valitud lihtsam variant. Teeselda, nagu oleks meil endiselt edukas e-riik. Hoida eestlased ja venelased vastastikuses usaldamatuses. Selgitada, et välismaale lahkumine on tore, sest see arendab ja kes see ikka siit päriselt ära tahaks. Süüdistada nõukogulike jäänukite kriitikuid hoopis nõukanostalgias. Ja sildistada mõttetuteks vingujateks kõiki, kelle meelest tuleks viivitamatult midagi ette võtta, et meie riigist ka kümne, kahekümne, viiekümne aasta pärast veel midagi alles oleks.

Aga ega opositsiooni poolt pole ka midagi väga vastu panna. Meelis Oidsalu ütleb (PM 18.01), et Mari-Liis Lille kõne loomeliitude pleenumil oleks võinud sama hästi kõlada mõne sotsiaaldemokraadi suust. Tema jaoks tähendab see, et justkui humanistlike väärtuste eest kõnelevad kultuuriinimesed ajavad tegelikult hoopis kellegi eraasja. Et kõigil on mingi omakasupüüdlik tagamõte.

Võib-olla tõesti ei suudagi paljud enam teistsuguseid inimesi ette kujutada. Arvan siiski, et Mari-Liis Lill teeks kõige parema meelega seda, mida ta teeb hästi, ehk teatrit vabal maal. Nagu ka ma ise tahaksin kõige meelsamini tegeleda kirjanduse ja kultuuride uurimisega, mitte meenutada poliitikutele seda, miks nad olemas on.

Aga siiski: miks siis ei ole selline kõne mõne sotsiaaldemokraadi suust kõlanud? Äkki sellepärast, et ka praktiseerivad sotsiaaldemokraadid on süsteemi võludega ära harjunud ega taha neist liiga äkiliselt suud pruukides järsku ilma jääda? Pealegi ei ole just paljud neist paraku esinenud avaldustega, mis sisendaks usku nende kompetentsusesse kõigis vajalikes valdkondades. Võib-olla jääme siis lootma uute erakondade peale, mis enne järgmisi valimisi lubavad turule tulla? Kuidagi liiga tuttavalt kõlavad nende loosungid ja värskeid ideid ei kuule kummaltki.

Samuti on mõlema eesotsas pikaajalise poliitilise staažiga juhtfiguurid. Neilt ootaksin algatuseks ühemõttelist selgitust, miks nad just praegu on otsustanud ausa ja näoga rahva poole pööratud poliitika kasuks, mitte aga varasematel aegadel, kui neil oli oma erakondades mõjuvõimu. Pealegi, kui uusi erakondi jääbki kaks tükki alles, siis ei jäta see ka just väga head muljet nende strateegilisest mõtlemisest, sest kahe peale on risk künnise alla jääda ju palju suurem. Võib-olla sellest ka parlamendierakondade valmidus nüüd lõpuks uute erakondade moodustamine lihtsamaks lubada.

Aga ikkagi tuleb küsida, ja kogu aeg: kas ma olen uhke Eesti üle? Jah, olen küll. Aga hoopis teisiti, kui see on ette nähtud. Olen uhke Eesti õpetajate üle, kes on kroonilises alarahastuses suutnud anda meie lastele maailma tippu ulatuvat haridust. Olen uhke nende Eesti ettevõtjate üle, kes on oma firmaga rahvusvahelisel turul läbi löönud, kuid jäänud mõttetu bürokraatia kasvu kiuste tegutsema kodumaale. Olen uhke vabakonna üle, kes on suutnud kohalikul tasandil lahendada paljud probleemid, mis selleks kutsutud ja seatud võimudele on üle jõu käinud.

Olen uhke Eesti kunstnike, muusikute ja kirjanike üle, kelle looming on murdnud üle väikeriigi ees paratamatult seisvatest barjääridest. Olen uhke nende teadlaste üle, kes totra formalismi tingimustes on suutnud säilitada värske mõtte ja koolkondliku jätkuvuse paljudel aladel. Ja nii edasi. Mis kõige tähtsam: olen uhke selle Eesti idee üle, mis on kõigi nende tegevuste taga ega ole lasknud rasketel hetkedel käega lüüa. Ja ma ei ole nõus sellega, kui rühm poliitikuid selle enda omaks tahab kuulutada. Kas see on vingumine? Otsustage ise.