Siin meenub õpetliku paralleelina Ilfi ja Petrovi «Kuldvasikast» pärit nõukogude salamiljonär Aleksandr Koreiko, kes pani pihta kümneid miljoneid, aga elas ülimalt tagasihoidlikku ja kitsit elu just selleks, et mitte silma jääda. Koreiko-taoline distsiplineeritus on aga erand (pealegi, mis mõtet on varastada, kui saaki nautida ei saa), pigem on ikka nii, et kergelt tulnud, kergelt läinud. Kiire raha paneb kiirelt kulutama. Võtsid ühe korra ega jäänud vahele, võtsid teist korda ega jäänud vahele. Enesekindlus kasvab, isu kasvab. Nii läheb pall veerema, kuni ühel hetkel polegi enam tagasiteed.