Spordist on ta loobunud suisa kahel korral: esmalt 2005. aastal ning seejärel pärast edukat naasmist ja järjekordse meistritiitli võitmist 2013. aastal. Nüüdseks on saanud tema poksiringiks Ukraina. Ega tal poksis enam palju saavutada olnudki: 2012. aastal sai temast vanim raskekaalu poksitšempion professionaalse spordi ajaloos ja ühtlasi anti talle põhimõtteliselt emeriit-tšempioni tiitel, mis tähendab, et kui Klitško veel peaks tahtma poksida, on tal suvalisel hetkel õigus välja kutsuda valitsev maailmameister.
Erinevalt oranži revolutsiooni ajal tõusnud Julia Tõmošenkost, kes nägi juuste blondeerimise ja patsisoengutega vaeva, et rahva ema rolli mängida, on 42-aastane Klitško rahvuskangelase staatuses juba olnud ega vaja selle toetamiseks ikonograafilist lähenemist. Rahvuskangelasest rahva häält esindavaks presidendiks tõusmine muutub praegustes oludes aga üha tõenäolisemaks võimaluseks.
Ukrainas toimuv ei ole siiski ühe karismaatilise liidri võitlus, see on kahe suure geopoliitilise võimu vahel elava rahva võitlus, kus euroopameelsuse ihalemisest sai lahing jõududega, mis püüavad vaba kodanikuühiskonda allutada nii seaduste kui toore jõu abil. Samuti on see võitlus, kus püütakse ühe mehe juhitavast poliitikast pääseda maailma, kus juht oleks rahva häälekandja.
Janukovõtš, kes on seni blokeerinud igasuguseid nõudmisi valitsuse tagasiastumiseks teatega, et korralised presidendivalimised toimuvad nagunii juba järgmisel aastal, lubas eile aga muudatusi valitsuse koosseisus. Samas mõjub see samm järjekordse näilise koostöövalmidusena.
Eile lubas ta ka amnestiat kõigile vangistatud meeleavaldajatele, kes pole seadusi rikkunud, ent seni, kuni kehtib uus protestiseadus, on nad kõik süüdlased. Samuti vaatab ta jätkuvalt mööda faktist, et nii Klitško kui opositsioonimeelne rahvas nõuavad just tema enda tagasiastumist.