Krista Aru: teadus aitab meil oma elu targemini elada

Krista Aru. Foto: Margus Ansu

«Kui meie ei tegele mõne täppisteadusega, siis maailmas keegi ikka tegeleb, kuid keegi teine ei uuri meie eest eesti keelt ja meie kultuuripärandit,» ütleb Krista Aru, Eesti teadusagentuuri vastne juhatuse liige värskes Õpetajate Lehes.

Kas pikast muuseumijuhi kogemusest hoolimata oli teil uude ametisse kandideerides ka kõhklusi – koordineerib ju teadusagentuur kogu Eesti teaduse rahastamist ja ainuüksi uurimistoetuste eelarve on tänavu üle 30 miljoni euro?

Muidugi oli kõhklusi. Ma ei tunne ju hästi teaduselu korraldamist, olen tegelnud teadusega vaid asutusekeskselt, sest ka kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseum on teadus­asutused. Seega olen seni olnud vaid teadlaste hulgas ja muide, kartsin ja kardan tänase päevani teadusbürokraatiat. Kuid samas arvan, et teadusagentuuri taolist asutust on Eestile vaja. Asutust, kus vaadatakse ja analüüsitakse teaduse suurt pilti, teadusvaldkondi, nende toimimist, arenemist ja mõju ühiskonnas. Pean seda väga oluliseks, sest teadus on ühest küljest maailma edasiviiv jõud ja teisalt on teadus oma mitmekesisuses just see, mis on elu ja maailma mõistmiseks vajalik. Olen korduvalt toonud võrdlusi varasema ajaga. Fr. R. Kreutzwald andis aastal 1848 välja esimest eestikeelset illustreeritud populaarteaduslikku ajakirja Ma-ilm ja mõnda mis seal sees on, püüdes selle abil omaaegsele lugejale selgitada ümbritsevat maailma, et lugejal oleks parem ja siis ka hõlpsam elada. Tänane maailm on nii hoomamatu, et neid selgitajaid on vaja palju rohkem. Just siin ja selles on suur roll eri teadusvaldkondadel ja teadlastel: hoida ja arendada elu, teha inimesi targemaks ja paremaks.

Olen alati õigeks pidanud Jakob Hurda mõtet, et ühele väikerahvale on kõige olulisem haridus. Tänapäeval käib haridus ja harituks saamine suuresti teaduse kaudu. Ja mida varem teadusega kokku puutud, seda suuremaks sõbraks saad, seega tõuseb aina tähtsamale kohale noorte huviharidus, kokkupuude teadusmaailma võimalustega.

Seega, teadustöö olulisus ja minu enda soov sellest õppida andsid mulle huvi ja julguse kandideerida.

Mis on teie tööülesanded?

Olen agentuuris peamiselt tegevjuhi ametis. Minu tähelepanu all on haldus ja kõik see, mis puudutab töökorraldust – kuidas paremini täita kõiki asutuse põhikirjalisi ülesandeid (neid on palju ja erinevaid!), kuidas tagada agentuuri Tallinna ja Tartu kontorite sujuv tegevus. Aga on ka palju üldiseid küsimusi, mille korraldamisele ja millele lahenduse otsimisele tahan kaasa aidata.

Suure rõõmuga osalen teaduse populariseerimise osakonna tegemistes. See osakond töötab väga hästi. Kuid elu muutub nii kiiresti, et ka siin kerkivad aina uued küsimused. Viimasel ajal on näiteks küsitud, miks meelitada ja kutsuda noori teadusse, kui ruum teadlastele jääb aina kitsamaks ja raha vähemaks. Siiski arvan, et iga kokkupuude uurimistööga, iga võimalus sõnastada küsimusi, leida neile vastuseid või teha midagi valmis iseenda kätega teeb inimese rikkamaks ja paremaks. Ja see ongi kõige olulisem. Pealegi – vast peaksime samal ajal arutama, kuidas aktiivsest teadusmaailmast väärikalt eemalduda.

Teadusagentuuril on palju olulisi ülesandeid. Näiteks on ta Eesti teadusinfosüsteemi haldaja, selle kasutajate nõustaja ja abistaja. Suur osakond – välisteaduskoostöö osakond – tegeleb mitmekülgse ja aastaid juba mahuka rahvusvahelise teaduskoostöö toetamise ja vahendamisega, ka ELi teaduskoostöö programmide ja projektidega. Teadusagentuur pole vaid rahataotluste menetlemise kontor. Kahjuks on avalikkuses küll vaid see üks tahk kõlama jäänud.

Ametisse asudes ütlesite, et soovite rakendada seniseid kogemusi, et teadusagentuurist saaks avatud meele- ja suhtlemislaadiga nüüdisaegne organisatsioon. Kas näete senises tegevuses vajakajäämisi?

Näen küll. Põhjusi on mitmeid. Peame olema teadlasele pigem sõbraks ja toeks ega tohi võtta bürokraadi, keelaja või käskija rolli. Sõbralikkus, avameelsus, usaldusväärsus on põhiväärtused, millega saame olla teadlaste kõrval. Me pole teaduspoliitika kujundajad, vaid seisame oma tegevusega teaduse eest, teadlase abistajana.

Siinsed töötajad on tublid ja suurte kogemustega oma valdkonna spetsialistid, kuid arenguruumi asutusel on. Arvan, et kui agentuur kiirustades tehti, jäid ilmselt paljud asjad selgeks rääkimata. Teadusagentuuri osakondadeks koondati ju senine Eesti teadusfond, SA Archimedese osakond, mõned töötajad tulid HTMist ja erasektorist. Ja enne kui oma asutuse tunde ja ülesehitamisega lõpuni jõuti, tuli hakata kriitikat tõrjuma ja tulekahjusid kustutama. Nii see ongi jäänud: üks tulekahi saab vaevu kustutatud, kui juba järgmine puhkeb.

Institutsionaalse uurimistoetuse jaotamine on põhjustanud pahameelt teadlaskonnas. Arvatakse, et ellu jäetakse vaid üksikud. Kas peate oma ametis ka teadlasi maha rahustama?

Teadusagentuur peab teadlaste ja teadusasutustega senisest hoopis rohkem suhtlema ja rääkima. Süüdistus, et tahame välja suretada osa teadlaskonnast, on ennekõike emotsionaalne ja vale.

Meie ühe osana töötab hindamisnõukogu, kuhu kuulub osa Eesti teadlaste paremikust. Hindamisnõukogu liikmed, oma valdkonnas maailmatasemel teadlased, teevad palju tööd, et teadlaste ja teadusasutuste rahataotlusi hinnataks ausalt ja objektiivselt, et toetataks kvaliteedilt parimat.

Agentuur tahab sel aastal korraldada suured avatud arutelud teadlaskonnaga, et rääkida selgeks nii institutsionaalsete kui ka personaalsete uurimistoetuste head ja halvad küljed. Küsimus on ka selles, kas need kaks konkurentsipõhist rahajaotust – teadusasutustele jagatav institutsionaalne ja teadlasele jagatav personaalne toetus − on mõlemad meie teaduskorralduses jõukohased ja mõttekad ka protseduuriliselt. Võib-olla on hoopis saabumas aeg, mil riigi ehk maksumaksja rahaga tuleb suurendada asutuste püsirahastust. Kas on ikka õige, et eesti rahvaluule arhiivi hindamatuid ja unikaalseid kogusid peab säilitama teadustöö abirahast? Ükski kogu ega arhiiv ei ole ju projektipõhine, et nende väärtust peaks igal aastal taas kvaliteedikontrolliga mõõtma. Need on osa meie endaksolemisest, osa meie ajas aina väärtuslikumaks muutuvast rikkusest.

Eesti on väike, peame hoidma iga inimest. Ja seetõttu on väga halb, et ka selle aasta projektitoetuste hindamiste tulemusel tekkis nii palju pinget, et paljud said haiget ja mõnigi valdkond seisab silmitsi ellujäämise küsimustega. Kus, milles ja milline on lahendus? Oluline on, et vastuseid neile küsimustele otsitaks koos. Ja kas tahame või ei, tuleb meil meeles pidada, et kui Eestis ei tegelda kõrgtasemel ühe või teise täppisteadusega, siis sellega ei sure see eriala välja, keegi ikka maailmas sellega tegeleb. Aga kui jätame uurimata oma ajaloo, looduse, rahvaluule, etnograafia, tekib kusagil auk, mida on raske kellelgi teisel täita. Rääkimata sellest, et see pole ka kellegi teise kohus.